Helme mõisast eemal seista maantee ääres suur kivi. Seda kutsutavat ka iste kiviks, sest et tal imelik auk sees olla, nagu oleks seal keegi istunud. Mõned aga nimetavat seda orja kiviks, ilma, et teaks, mikspärast. Vana jutt rääkivat sellest aga järgmist: „Vanal ajal, mõne saja aasta eest, peasnud üks ori, keda piinamisega ühte arvatud kuritööd olla tunnistama sunnitud, oma piinajate käest põgenema. Surmani väsinud ja haavu täis, otsinud ta oma tagaajajate eest varju; öö olnud käes ja põgeneja jõud otsas. Seal näinud ta tee ääres kivi, roninud viimse jõuuga sinna otsa ja õhanud: „Halasta sinagi, kivi, minu vaese peale, sest inimeste südamed on veel kõvemad, kui kivi, nemad ei tunne halastust.\\\\\\\\\\\\\\\" — Seal tunnud ori, et kivi tema all nagu pehmeks padjaks läinud. Ta jäänud magusaste sinna peale magama ja õnnistanud veel unes kivi, et see tema vastu armuline olnud. — Hommikul, kui tema tagaajajad sinna jõudnud, leidnud nad orja kivi peal surnult istuvat. Aga kui nad ta keha üles tõstnud, kohkunud nad kõik ära — kivi sees olnud iste ase!\\\\\\\\\\\\\\\" |