– See oli tore kohanimi, see Pulli Miili saun. Aga see mutt oli veel toredam. Ta oli väga värvikas. Vahest ta läks bussi, siis tal alati oli ümberringi selline ohutustsoon. Ta nagu väga seebisõber ei olnud. Ja siis tal see kõnepruuk ja kõik oli selline, et kui keegi ei meeldind, siis tema ei hoidnud oma mõtteid tagasi. Et kes ei teadnud, siis tekkisid tal konfliktid. Aga siin kohalike inimestega sai ta väga hästi läbi. Mina olin siis selline jõmpsikas. Ja siis tal oli tõmbenumber, millega ta siis katsus mind alati ära nagu meelitada. Ma ei tea, mis ma pidin seal talle tegema, et: „siis ma näitan sulle nahkaani!“ Et tal pidi nagaan olema. Aga nii kaua kui mina mäletan, mina seda „nahkaani“ ei näind. Kuigi kui palju ma talle igasugu teeneid osutasin! Ja siis ta käis küla pealt… Tal oli üks peaaegu sama vana kui ta ise, tal oli lehm. Eks ta andis tilga piima ka talle. Ja sellel oli siis heina vaja. Ja siis tema käis küla pealt ostmas nende viierublaste kuldrahade eest heina. Ja siis kui tema maine teekond lõppes, seal kuskil Ääsmäe kandis või kus ta siis oli maha surnud. Aga too aeg oli ju niimoodi, et kadunuke tuli puhtaks pesta ja riide panna. Aga siis siin ümbruskonna inimesed, need ei old keegi nõus teda pesema ega riide panema. No eks ta lõpupoole oli siis veelgi natukene sihukene räämasem. Ja siis need, kes olevat leitud sinna, kes olid nõus selle töö ära tegema, ja siis kui nad selle kadunukese lahti riietasid, siis tuli välja, et temal oli siin olnud vöö ümber ja see oli kulda täis olnud. Aga kas see nüüd õige jutt on, ma pead ei julge anda. Aga nii räägiti vähemalt.
|