| Oli Pumba talu. Seal olid väga värvikad vanaprouad. Neid oli kolm õde. Ja ma ei tea, mis asjaoludel või kuidas nad peale sõda siiakanti sattusid. Üks õde olevat olnud päris hea järje peal. Ja siis tema siin pidas omal lehma. Ja siin ta elas siis, naabri talu maade peal oli üks vana saun, hüüti Pulli Miili saun. Seal ta siis sõbralikult elas oma lehmaga koos ja. Ja siis ta toimetas-õiendas, aga tal need elamised kippusid ära lagunema. Ja siis kolisid need õed kokku, sinna, kus see kiiruskaamera on, sinna Pumba majja. Ja seal nad siis olid. Aga Vene ajal oli selline kohustus, et pidi siis keegi käima uueaasta algul panema kõik loomad, kassid ja kanad, kõik kirja. Ja siis isa läks ka sinna seda loomaloendust tegema. Ja mutid hirmus õnnelikud, et meesterahvas tuli, uusaasta, vägev, nüüd on õnne, nii et hirmus. Aga mehele vaja ikka midagi pakkuda. Siis oli toodud siuke poolemeetrine jupp doktorivorsti. Ja-ja siis oli toodud hirm-must klaas ja viinapudel välja ja. Kanad ja need olid laua pealt maha löödud. Ja siis isa ütles, et tema on ikka harjund püsti viina võtma, et tema ei taha istuda. Ja tema üldse peale ei võta ja et talle meeldib hirmsasti pudelist võtta. Ja siis oli ikka punnsuutäie viina ka võtnud, et ikka prouadele headmeelt teha. Need olid ikka musta noaga tahtnud talle siis seal selle sitase laua peal vorsti lõigata, aga tema ütles, et mina peale ei võta. Aga üks õde oli siis haige olnud seal voodis. No siis teistel oli vaja küsida, kuidas külapeal mis on, palju sellel lehmi ja kanu ja värke on ja. Ja siis see haige oli voodist, et: „Kaua, sa lehm, ammud, näed teisel on kiire! Laske ta minema!“ Õdedel selline kõnepruuk oli. |
