Meil oli külas nii-öelda õnnelik olukord, et ei 1941. aasta küüditamisel ega 1949. aasta küüditamisel külast kedagi ära ei viidud. Kuigi oli suurtalunikke meil seal terve rida. Koka talu, Võsa talu, meie talu. Millede kohta nii mõnigi rääkis, et kulakud ja vallamajas ametlikult ka vahest sõimati, et vana kulak, miks sa ei maksa nüüd riigi abistamislaenu. Neid käidi kogu aeg välja pressimas. See oli enne kolhoose. Aga neid pealekaebajaid ei olnud. Ja inimesed, kes kutsuti, nagu tagantjärgi selgeks tuli, naabriinimesi ja ülekuulamistele, ja neid vahest isegi peksti seal ja… Ja ei tunnistanud oma küla inimeste vastu midagi niukest, mis annaks põhjust äraviimiseks.
Ja siis muidugi see sakslaste värk lõppes ära. Siis, kui nad tulid, siis oli meil väike lahing. Üks talu põles maha ja surmasaajaid oli, ma mõtlen sõdurite hulgas. Ja paar kohalikku meest lasti maha, kes lahingu eel punaarmeelastes kahtlusi äratasid. Üks metsas ja üks mööda põldu. Hakkas kodu poole minema teisest talust, lasti maha. Aga isegi need Vene sõdurid käisid talus ütlemas, et tuleb lahing, et varjuge. Aga kui äraminek oli sakslastel, siis meil oli seal kolm päeva täielik rahu. Mitte midagi ei olnud. Sakslased panid minema, nad vedasid seal oma kraamid ja telefoniliinid ka kaasa. Ja nagu see teada on, jätsid selle Eesti sõjaväeosa taganemist katma. Need läksid siis viimasena seal muude põgenikega koos. Ja need käisid ikka taludest neid jalgrattaid ja hobuseid nõudmas. Aga need peideti kõik metsa ja põhukuhjadesse ja hobused ikka hästi kaugele metsa. Ja meie külas vist ka keegi eriti ei kaotanud. No sõja ajal üldse kõik oli peidetud, kui lahing jälle hakkas tulema. Lihatünnid olid maa sees. Ja 1941. aastal mäletan, sead olid metsas aedikus ja, viljakotid ja jahukotid peideti. Üks tehnoloogia oli selline, meil on allikas seal, voolav oja. Sinna sai maetud mett ja… Jahukotid kõvasti täis toppida ja vette panna, siis sealt pealt natuke ainult kihistub.
See oli kuskil 1944. aastal, me olime noorema vennaga hanekarjas. Meil oli talus selle allika tõttu hea hanesid pidada. Alati oli suur hanekari. Hanepidamine lõppes kolhoosi minekuga ära, aga enne seda oli kogu aeg hanekari. Ja siis meie talu põllud suures osas oli Tallinn–Pärnu maantee ääres. Ja me olime sügiseti siis hanekarjas seal noorema vennaga tavaliselt. Hanekarjas sellepärast, et hanesid tuli hoida eemal viljarõukudest ja rukkihakkidest. Et nad otsiksid maast ikka neid mahalangenud terasid. Sakslased ka lõpupoole… Vahest auto peeti maantee peal kinni ja jälle automaadid pandi tööle. Me olime siis kuskil kiviaia taga pikali maas, kuulid lendasid siin. Ja siis jälle mõni hani võeti sineli alla ja viidi autosse. Ja siis pärast venelased tegid sedasama. Nii et on meelde jäänud mõni selline ootamatu hanekarjas oleku lahingu üleelamine.
|
