Talukoha maastike nimed olid siiski väga talukohale iseloomulikud. Talu nimetas neid alati oma järgi. Ega teise talu omasid väga ei tea. Näiteks kui me võtame põldude nimetused. Oli Aidatagune põld, siis oli Rabaääre põld, siis oli Ületänava põld. Üks oli Väravatagune põld vist, jah. Ja siis oli seal taga, metsa vahel oli veel üle hektari, seda nimetati Tagaaed vist, jah. Ja niimoodi neil olid nimed. Aga seda teadis ainult oma talu. Ja siis heinamaal olid küünid. Olid Tagakopli küün, Haru küün, Ranna küün, Kõrgemäe küün, Jõeääre küün. Niimoodi olid need küünid. Ja siis heinamaad jaotusid: Harumäed oli kaks – esimene ja teine Harumägi. Ja siis oli Ranna, rannaala, see läks siis üle sooks. Siis oli Kõrgemägi, neid oli kaks, esimene ja teine. Jõeääre mägi. Eks seal oli veel peenemaid nimetusi, mida vanaisa ja isa teadsid. Ja niimoodi nad olid kõigis taludes. Ja siis seal tagumisel Kõrgemäel, seal on kahe koopa jäljed või jäänused. Tähendab, mäe sees. Kui mägi on, ütleme, tõuseb nii mõõdukalt, siis mäe sisse on kaevatud. Need on tõenäoliselt sõdade aegu, ma mõtlen siin sajandeid tagasi, kas Põhjasõja ajal või veel varem, inimeste peidikud olnud, kes seal meie talus elasid. See heinamaa on niimoodi, et Harumäed on ees, siis vahepeal on soo ja siis on Kõrgemägi. Nii et rahvas ikka peitis seal. Kas nad sealt kätte saadi või elasid nad õnnelikult selle koopaelu üle, seda ei tea keegi. Tollal rahvas ju ehitas koopaid. Sõjad olid ju koledad.
|