| Ma käisin kuuendas klassis. Ma olin siis ilmselt 14aastane. Ja siis sõja ajal kaitsekraav oli siin. Siit läks. Ja siia kraavi äärde kümme meest jäeti valvesse niimoodi. Et sakslased tulid Laagremaa mäe poolt, aga Liiva poolt läksid paar meest läbi ja lasid maha need kümme Vene sõdurit. Ja minu vanaisa käis neid matmas. Lükkas sinna alla kaitsekraavi ja viskas ülevalt mulla peale, sest mitu päeva nad olid juba haisend seal. Aga siis mõni aeg hiljem tulid need hävituspataljoni mehed, kes Pruuli maja põlema panid. Vaata, siin oli see Uuetoa talu peremees. Ja see oli niuke rukkilõikamise aeg. Ja tema oli siin põllu peal. Ja siis olid tulnud kolm meest mööda maanteed ja olid näind teda seal põllu peal ja olid hakand teda laskma. Üle selle Laagremaa kraavi või soone. Tema oli hüpand rukkihaki taha seal ja ütles, et kuulid tulid tops ja tops sinna rukkihakki, aga läbi ei ole tulnud. Ja siis ta oli jälgind neid edasi veel. Ja siis nad olid läind Pruuli talu juurde, mis kohe siit üle põllu paistab. Aga seal oli lakaluuk lahti olnud ja olid visand süütepudeli sealt sisse. Ja oli plahvatand seal, aga oli ära kustunud. Ja siis olid visanud teise veel ja siis oli hakand tõusma suits. Ja nad läksid mööda teed edasi ja enne Kääbastemäge on üks talu paremal pool, Seljamäe talu. Ja Seljamäe talu peremees oli põllu peal tööd teind hobusega. Ja need olid läind tema juurde ja küsind suitsu. Aga ta oli ütelnd, et ma ei suitseta ja üks oli pand talle kohe täägiga kõhtu. Ta vajus seal kokku, aga naine oli seal kuskilt näind, see Maria, et seal sihuke asi toimus. Ei tea, kes siin oli, väikselt metsavendi ka ikka ringi liikus – ja see tõmbas need kolm meest maha maantee peal. Ja need olid seal maas olnud ja siis oli jälle käsk olnud, et vanaisa matma. Ja vanaisa oli läind ja sinnasamasse, kus ta need kümme tükki mattis, sinna kõrvale mattis maha nad. Ja siis, kui ma olin viienda-kuuenda klassi vahel, siis oli nisuke juhus, et oli vaja nad ülesse kaevata ja viia sinna Kääbastemäele, kus see ausammas on. Me nende kümne mehe pealuud leidsime kohe ülesse. Need ei olnudki väga hullusti seal… Riided olid veel, olid saapad ja… Pold veel ära mädanend. Aga siis hakkas õhtul juba pimedaks minema ja ma jooksin siia koju vanaisa käest küsima, et me ei leia. Vanaisa ütles, et oi-oi, need on natuke Liiva poole. Et üks kümme sammu Liiva poole. Läksime sinna, nii kui natuke mulda võtsime, leidsime need kolm pealuud ka üles. Ja siis oli Tulpe August hobuse ja vankriga seal, niuke kast oli peal. Ma loopisime need kondid sinna kasti ja siis läksime natuke koolimaja või mõisa poole, seal oli see Tamme küün, sinna. Ja sinna oli tehtud kaks või oli kolm kasti, nisuksed puusärgid, sealt veel üks talumees tegi need puusärgid. Ja need kondid pandi sinna sisse ja siis järgmine päev olid matused. Kool aeti välja ja orkester oli ja siis läksime ja matsime nad sinna maha. Noh, sellega kõik. Tehti aupauke seal ja. Ja siis ehitati sinna suur ausammas. See on praegu seal. Aga läks aastaid mööda siin ja äkki sinna tekkis tahvel, kus oli palju nimesid – 23 nime peal. Ma käisin seal vaatamas. Sinna ei ole rohkem kui 13 maetud. Mina tean täpselt seda, mina ise matsin neid. Aga see tahvel on nüüd ära kadund sealt. Vist keegi ikka sai aru või teadis ka, et need ei ole siia maetud. Nendel kolmel olid dokumendid taskus, kes need hävituspataljonimehed olid. Aga neil kümnel sõduril ei old mingeid dokumente olnud. |
