| Minule mõisasse jõudis sellest Sendimiljonäri talust mõned aastad tagasi üks kapp. Õigemini ma kohtasin Kohila jäätmejaamas noori inimesi, kes loopisid hirmsasti klaasi ja kõige tipuks tahtsid nad ära visata väga huvitava kujuga vanaaegse tsinkplekkvanni. Ma ütlesin, et nalja teete, kas teil lilli pole selle sisse siis panna? Mis te sellest ära viskate? Ja siis niimoodi sattusime jutustama, siis nad pärast tõid muuseumile ka ühte ja teist. Ja nad olid selle talu omanikuks saanud ja siis ma rääkisin neile ka sedasama lugu, et nende taluga siis selline lugu on. Et põhimõtteliselt oli see niimoodi olnud, et siis selles vanas sendimiljonäri kohas oli siis elanud mees, kes oli suhteliselt niisuguse lõbusa loomuga olnud. Ja kui ta tuli sealt Kernu poolt ilmselt töölt, siis iga kord oli Kernu poest läbi tulnud ja võtnud endale ka õlle ja nii edasi, olnud väga lõbus. Aeg-ajalt jäi tal ikka raha puudu ja ta inimeste käest siis küsis, et noh, anna mulle, et kui ma võidan miljoni, siis annan sulle tagasi. Ja-ja siis ükskord oli ta unes näinud, et tuleb see loteriipilet ära osta. Ja oli juba Kernu poest tükk maad kodu poole tulnud, siis tuli meelde, et ma nägin und, et peab minema loteriipiletit ostma. Keeranud otsa ringi, läinud ja võitiski. Aga see olevat Eesti-aegne lugu olnud, et võitis miljon senti, mitte suuremat raha. Ja siis ta oli kõik väga ausasti oma võlad ära maksnud rahva suureks üllatuseks ja heameeleks. Ja siis ta oli ka väga korraliku maja sinna ehitanud, nii et need noored inimesed, keda mina kohtasin, elasid siis selles majas. Kutsutaksegi minu meelest Sendimiljonäri talu, aga tal on ametlikult muidugi teine nimi. |
