Aga muide üks hästi huvitav asi on, et Muia Veetammel on üks kogumik luuletusi, selle nimi on „Vee ja liiva joonel“. Ja seal ongi samanimeline poeemikene ka. Ja seal tema kirjeldab siis sellist olukorda, kui Hagerisse ehitati kivikantsi, kuidas müüriti sinna sisse siis mitte neiu, vaid noormees. Ja kuidas sellel noormehel oli poolõde, kes teda väga armastas, ja siis ta läks selle Lümanda nõia juurde abi saama, et kuidas oma vend kätte saada tagasi ja nõid õpetas teda. See oli muidugi kõik ilusasti luulevormis. Ja nõid õpetas ja siis see neiu läkski oma venna juurde, vend oli veel täiesti elus. Nad mõlemad võtsid siis seda rohtu, mõlemad muutusid linnuks, tõusid linnuna üles taevasse ja kuidas siis noormees ei suutnud vastu panna kiusatusele oma vangistuskohale pilku veel heita, vaatas tagasi ja kukkus alla surnuks ja kuidas siis õde kiljatas, et: kuku, kuku! Ehk siis nagu see käo kukkumine tuli sealt. Ja no niisugune ilus tore poeem. Ja siis käisime meie ju seal kirikumõisas talgutel ja arutasime, et kas see kivist kants võiks olla see maja. Et no mis kivist kantsi meil siin Hageris on? Kirik oli juba ammu valmis ehitatud – mõtlesime, et äkki oli kirikumõis.
Ja siis juhtus selline lugu, et Sigrid Põld sai ühe saksakeelse raamatu, see saadeti talle Saksamaalt. Mis oli siis Tallinnas Seewaldi mõisa ja haigla omaniku tütre mälestused. Saksamaal välja antud. Ja nendes ta kirjeldab siis, kuidas ta esimese maailmasõja aegu tuli siis äreva olukorra eest ära siia Hageri kirikumõisasse pansionaati. Nad elasid teisel korrusel ja trepist üles minnes, kohe kui sa keerasid, siis võttis veidi hämaruses vastu luukere. Ja nemad kutsusid seda luukere siis hellitavalt Andrjuškaks. Ja kust see Andrjuška siis tuli või pärit oli… Nimelt olevat kirikumõisasse ükskord otsustatud osta korralik köögipuhvet. Aga puhvetkapp oli nii suur, et ei mahtunud kuidagimoodi ära ja siis otsustati, et kirikumõisa seina sisse on vaja teha auk, et mahutada see suur puhvetkapp ära. Ja oli kutsutud külast mingisugune töömees seda tegema ja mõtelda vaid – kivid langesid ja seal oligi luukere. Vot sellesama luukere nad nimetasidki Andrjuškaks ja panid sinna teisele korrusele. Vaata, kuidas läksid need lood kokku!
Ja siis kõige tipuks juhtusin kokku noorte inimestega, kes sinna kirikumõisasse olid endale maja ostnud ja nende majas olid joonised, kirikumõisa plaanid – aiaplaan ja maja esimene korrus ja maja teine korrus, kõik mööbli paigutus, mis toas kusagil oli. Ja seal trepi peal oli rist ja sinna oli märgitud „Andrjuška“.
|
