Seda lugu on jutustanud – „Mälestusi Sutlema sepast Juhan Vassermannist“ – seda jutustas minu meelest Mesikäppade suguvõsast Salme Vasari tütar Õilme Krell. See lugu oli selline, et kui see 1905. aasta mõisate põletamise ja rüüstamise laine oli, siis olid mässulised tulnud ka Sutlema mõisasse. Mõis oli tühi. Ja nad olid siis mõisahärra kabinetist leidnud üles seifi. Aga seif oli loomulikult kinni ja siis küla vahelt kästi kohale tuua sepa. Ja sepale, kes oli muide olnud tumm, temale oli antud siis korraldus, et ta peab selle seifi lahti muukima. Ja ta oli siis selle pika punnitamise peale lahti saanudki. Ja siis kõik see mass oli vajunud talle niimoodi peale, et ta ise praktiliselt kukkus sinna seifi ette põlvili maha ja umbes niimoodi käed siis ka langesid seifi. Ühte kätte sai ta siis peotäis münte, jäi sõrmede külge kinni ja, ja teise kätte siis oli mingi pikk kulp hakanud. Et siis pärast möödakäija oli imestanud, nähes, kuidas see sepa laps seakünas suure pika hõbedast kulbiga segab searokka. Et näita, laps, mis asi sul see siis on? Vot niuke kulp olevat olnud. Ja siis see sepp ise ka, et ega need kuldmündid ka olevat ju sellised olnud, et ajad olid keerulised ja… Ja mees käinud siis kalaturul ostmas kala. Ja sepa käed, siuksed suured sepa käed, töntsid sõrmed ka, ja kuldmündid, ikka üks ja teine vupsanud tal sõrmede vahelt läbi, kukkunud aga vette. No nii, saanud mees oma kala kätte ja siis otsustanud, et see kuld ikka pudeneb nii kergesti sõrmede vahelt ära, et läheb vahetab paberrahadeks. Oli tšervoonetsiteks vahetanud. Ja muidugi kohe nii, et lähiajal oli toimunud siis jällegi muudatus ja olid need tšervoonetsid tal ka kõik läinud. Tühjade pihkudega ta siis jäigi. |