Aga üks huvitav lugu on veel Sutlemaga seoses. Siin mõned aastad tagasi käisid ju Stackelbergide suguvõsa liikmed, minu mälu järgi oli neid üle saja, siis Eestimaal külastamas oma esivanematega seotud paikasid. Ja siin meil Sutlemas siis käisid ka meie Stackelbergide järeltulijad. Ja nemad näitasid ühte väga vana saksakeelset raamatut, aga mul ei olnud tookord taskus fotoaparaati ka ja mul ei ole praegu enam tõestust selle kohta. Ja siis oli selline lugu, et nad näitasid mulle ühte fotot, kus oli väga suur kivi, umbes sama suur visuaalselt, nagu on Pahklas asuv Eestimaa Kivide Kuningas. Ja inimesed, kes seal kivi juures siis väga väikesed olid, et need olid nende vanaisa ja vanaema koos oma külalistega. Ja küsisid minu käest, et kus see kivi asub. Ja ma olin eelnevalt ümbruskonna ka läbi jalutanud ja otsinud märke. Ja seal põllu peal oli tõepoolest üks õunapuu ja paarisaja meetri kaugusel metsatukas olid siis niisugused pikad kivitükid puurimise jälgedega. Et see suur kivi oli, siis 1960ndatel aastatel puuritud sinna augud sisse ja õhku lihtsalt lastud, et teha suurtele põllutöömasinatele ruumi. Et tehti need suurpõllud majandite ajal. Ümbruskonna kivid üldiselt veeti meil sinna Sutlema allikatesse ja need allikad on kinni, need on need allikad, mis jäävad just sinna Vana-Aespasse viiva tee äärde, kus on karjalaudad. Siin oli üks mees, kes ütles, et tema noore mehena just selle traktoriga neid kive sinna allikasse pidigi, et see oli tema töökäsk, tema pidigi neid sinna allikasse viima ja ta lubas mu viia sinna koha peale ka ja näidata täpselt, et vot selle allika ajasin mina kinni, aga tal olid juba jalad nii viletsad, et ta enam ei käinud ja varsti pärast seda ta ka läks. Aga vähemalt on teada, et seal allikas on veel ja võib-olla ka ükskord õnnestub see kivihunnik sealt lahti harutada. |