Kui see valitsus vahetati ja sõda oli, siis meid aeti ju Pilpa majast minema. Seal ju Vene sõjavägi oli metsas ja ütlesid, et meie hakkame siin vasta. Et kui sakslane ei saa pihta, siis meie oma kahuritulest läheb maja põlema, nii et minge kõik ära. Masti metsas olid nad. Ja meie majas oli neil veel staap, Ernitsa korteris. Suurema osa ajast olid ju kõik inimesed ära, olid läinud ikka sõjavarju. Aga minu ema ei raatsinud mitte oma kallist varandust maha jätta. Meie olime ikka seal majas olemas. Siis, kui nemad ütlesid, et nüüd peab tõesti majast ära minema, et majast ei jää midagi järgi, siis me tulime siia vinkelmajja, sest Herderid olid läinud Pahklasse sõjavarju ja andsid meile oma võtme. Nii et siin me siis olime sõjapaos ülemise korra peal. Ja kui väga hulluks läks, siis me olime mõisa keldris. Nii kaua kui valitsus vahetas. – Kui kaua te siis olite seal? Öö otsa. Rohkem ei old. Kahurituli käis üle ja… Venelased panid vabriku põlema ja oma mehed jälle hakkasid kustutama. Ja sild lasti õhku, siis oli jõgi kõik tühjaks jooksnud. Hommikul, kui üles ärkasin, oli jõgi tühi ja poisid püüdsid peoga kalu ja vabrik veel natuke särises, aga oma mehed kustutasid ära.
|