Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA, DH 1878 (21)
Täisviide ERA, DH 1878 (21) < Hageri khk, Angerja k – O. Issak, L. Pool < Evi Kinkar, snd 1938 (2015)
Viite osad Kogu:ERA, DHKöide:1878LK1:LK2:Pala:21
Kogumisaasta(d) 2015
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Evi Kinkar Harjumaa, Hageri, Angerja k
1938
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Oliver Issak
Liisa Pool
Teksti sisu
Objekti liik mõis, taim, küla
Tegelased isik
Muud märksõnad tapmine, sõda
Žanr aj, biogr, andm
Jututüüp Sõjaajast Pahklas peamiselt jutustaja ema silme läbi. Inimeste viimine Tallinna venelaste poolt, vabaks saamine ning seejärel lehma ja hobuse otsimine jne
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Metsamardi talu
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Hageri
Uus maakond Rapla maakond
Koht 2
Objekti nimetus Angerja mõis
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Hageri
Vana küla Angerja
Uus maakond Rapla maakond
Uus küla Angerja
Koht 3
Objekti nimetus Pahkla küla
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Hageri
Vana küla Pahkla
Uus maakond Rapla maakond
Uus küla Pahkla
Koht 4
Objekti nimetus Rahu kino / surnuaed
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Tallinn
Vana küla Tallinn
Uus maakond Harju maakond
Uus küla Tallinn
Tekst
See oli 1941. aasta sügis. See võis olla september. Et kästi minna Vasalemma ja põhjus oli see, et siin pidi 1941. aastal toimuma siis Vene ja Saksa vägede vahel lahing, see oli ettenähtud lahingukoht. Ja selle tõttu kästi minna inimestel ära. Isa oli juba sõtta mobiliseeritud, kõik nooremad mehed olid ka mobiliseeritud. Naabrimees, tema oli nii palju vanem, tema vist mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Ema ei teadnud, kus see Vasalemma üldse on. Aga majas hobune ja vankrid olid olemas, ja siis nad pidid minema siit kuskilt Pahkla külast läbi. Emal oli üks õde Tammikus, see on siit üks kaheksa kilomeetrit Tartu maantee poole. Pidi minema siis sinna. Seal on raba ja võimalus oli ka sinna tuttavate inimeste juurde minna, kui siin need lahingud toimuvad. Aga seal olid sõdurid vastas ja olid kohe hobuse ringi keerand ja põhjus oli siis see, et tee oli mineeritud. Aga kui nad tagasi tulid, siis olid tee peal kaks naabrit. Ühel olid naised ja lapsed peal ja olid läinud ka miini otsa, nii et vankriratas oli ära tulnud ja siis see teine naaber läks aitama. See mees, kes oli vanem ja mobilisatsiooni alla ei kuulunud, läks abiks ja hüppas ka miini otsa. Nii et temal oli siis jalg verine olnud üle vankri ääre. Ja siis nad said seal niimoodi kokku ja pidid tagasi tulema.
Aga meil olid vanaema-vanaisa üks paar kilomeetrit eemal, mindi sinna siis. Tee peale see maja ei paistnud, oli natuke metsa, aga ta oli teele üsna lähedal. Metsamardi oli koha nimi. Läksid siis sinna. Ja loomad olid seal heinamaa peal. Siis hommikul ema oli läinud oma isaga, võtsid veeämbri, viisid lehmadele juua, lüpsid ära. Kaks lehma meil võib-olla ainult oligi. Lüpsid ära ja siis tulid koju tagasi. Käisid niimoodi mitmel päeval. Hommikul ja õhtul. Aga üks hommik tagasi nad ei tulnud. Ja siis muretseti väga. Seal oli siis kaks vanaema ja meie kaks last. Ja ootasid ja midagi ei teadnud, mis juhtus. Aga siis saadi kuskilt ikka teada, et osa inimesi oli kinni võetud ja toodi siia Angerja mõisa. Praegu on seal varemed, aga seal oli enne üks kahekordne maja, mis põles ära 1946. aastal, ma olin siis teises klassis. Ja siis toodi siia Angerja mõisa juurde ja kuulati kõik meesterahvad üle. See ülekuulaja oli venelane ja siis oli tõlk olnud, üks püssimees oli siis ukse juures olnud. Aga naisi ei ole kuulatud üle. Põhjus oli selles, aga nad said hiljem seda teada: siin ühe kraavi või tee äärest oli leitud üks surnud sõdur. See oli Nõukogude armee sõdur. Ja siis need inimesed, keda siit üldse leiti, korjati kokku ja toodi siia Angerja mõisa, ja neid oli mitukümmend olnud. Kuulati üle. Ja arvati muidugi, et meesterahvas ikka niisugust tegu tegi. Ja siis püssimeeste vahel hakati neid linna viima. Kolm meest jäeti siia, aga need olid kõik nagu vanemad mehed. Ja need mehed leiti pärast varemete ja jõe vahel, seal oli üks kelder, leiti sealt keldrist maha lastud. See oli olnud selline jääkelder, kus mõisa ajal hoiti toitu. Ja ülejäänud inimesed siis viidi püssimeeste vahel linna. Ja nad olid vahepeal veel ööbinud kuskil ja mingisugust süüa oli ka antud. Ja püssimehi oli ka vahetud Liiva metsa vahel. Ja kui nad Tallinnasse jõudsid, siis selgus, et sakslased olid sees ja nad lasksid vabaks. Igaüks võis minna, kuhu tahtis.
Siis nad olid söömata kaks päeva. Ja siis nad tulid jalgsi tagasi jälle koju, aga siis ei olnud enam loomi. Siis nad läksid loomi otsima naabrinaisega. Vanaisa oli võtnud hobusevankri ja hakkasid otsima. Läksid linna poole ja tee ääres olevat mõnes kohas olnud suured loomakarjad. Ja läksid ühe talu juurde ja olid küsinud peremehe käest, et kas teil on ka võõraid loomi. Et siin on nii palju loomi, et kas need on teie oma loomad või on kuskilt aetud. „Ei, meil võõraid loomi ei ole,“ oli ütelnud peremees. Aga see naabrinaine oli niisugune tragi, meie ema oli niisugune tagasihoidlik. Naabrinaine ütles, et teil on siin nii palju loomi, et kui me vaataks korra. Ja see peremees oli öelnud siis niimoodi, et kui leiate oma, eks siis võtke ära. Ja siis see naabrinaine oli läinud kohe sinna loomade hulka ja oli ütelnud: oh, Roodi Juhani lehm on siin. Ja natukse aja pärast oli ütelnud, et Anni, sinu lehm ka siin. Meie ema oli Anni. Ja siis nad ühe lehma sealt leidsid, aga teist ei leidnud ja naabri omasid ka mitte. Ja siis nad läksid veel linna poole ja leidsid veel meie teise lehma ka ja naabrinaine leidis omale ka. Ja siis oli läinud veel hobune. Ja siis nad olid läinud Tallinnasse Koplisse, kus varem oli surnuaed. See tehti mingi aeg maatasa, sest sinna tehti mingi park. Ja sinna tehti veel Rahu kino, ma ei tea, kas see on ka surnuaia platsi peal. Ja läksid sinna. Ja seal oligi olnud hobuseid, aga need olid maha lastud juba mitu päeva tagasi. Nii et seal oli siis nahka võetud ja haisesid juba. Mõte oli selles, et need loomad, mis siit ära aeti, neid loomi muidugi taheti tappa sõjaväele toiduks. Aga nad ei kujutanud seda ette, et sakslane nii ruttu peale tuleb ja nad ei jõua nende loomadega mitte midagi teha. Kus oli loomi, jäeti lihtsalt maha külateede äärde. Ja kus olid talud, need inimesed võtsid ja võib-olla mõni lüpsis veel. Ja neid hobuseid muidugi oleks kasutatud sõjaväehobustena, aga neid ei jõutud ära viia lihtsalt. See on niisugune lugu. Et meie ema selle kaasa tegi. Mina seda ei mäleta nii hästi.
Seda ma mäletan küll, et me olime seal vanaema juures. Üks vanaema istus ühel pool akent ja teine vanaema istus teiselpool akent. Mina olin siis kolme-poolene, õde oli poolteist. Üks oli ühe vanaema süles, teine teise vanaema süles. Ootasime, et nad sealt heinamaa pealt tagasi tuleksid, aga nad ei tulnud.
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 37205
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 09.03.2022
Lisatud 09.03.2022 20:06
Viimati muudetud 09.03.2022 20:06
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA, DH 1878
Säilik
Pala