Ja minu isa jälle rääkis ka, et kui me elasime veel vabriku juures, et siis teda üks vanamees oli kutsund. Väike hall vanamees oli kutsund teda, et tule, siin on kuskil mingisugune kivi ja vat seal kivi all on varandus. Ja tule ja võta ja otsi see üles. Isa oli võtnud siis endal ühe sõbra, üks Jooneratas oli selle mehe nimi. Olid teind suured pikad orad ja läind siis sinna seda varandust otsima. Ja kaevand seal kuskil põldude vahel. Kaevand, kaevand ja neil olid need orad läind kuskile vastu. Ja siis tuld mingi pehme asi oradele vastu. Aga nad olid pimedas käind – öösel, nii et vabriku tuled olid kõik kustund. Siis näind, et üks tulnd sealt, et jumal, keegi tuleb! Nad võtt oma asjad ja jooksnud minema. Ja siis järgmine öö isa oli näind unes, ja see vanamees oli tulnd ja vanamees oli riield, et kus sa jooksid. Et mina tulin teile appi. Aga miks te ära läksite? Et nüüd ma pean sada aastat jälle ootama, et leida uut inimest, kes selle varanduse välja tooks. Minu vend isegi käis seda varandust seal otsimas. Kas leiti, mina ei tea. Aga tuhamägi läks juba nii kaugele, et tuli vist selle varandusele peale. |