Ma hakkasin hommiku tööle minema ja mõtlesin, et sõda on lahti. Lähen siit poe juurde. See miilits vastas. „Kus te lähete?“ Ma ütlesin, et tööle lähen. „Minge minema ja ärge mõelgegi tagasi tulla! Vähemalt nädala jooksul.“ Ma ütlesin, et tohoh, ma elan ju siin! „See ei huvita kedagi, kas te elate või surete siin, aga kaduge minema siit!“ Et see on selline ohtlik kant. Ja nad tellisid välja Moskvast helikopteri. Helikopter käis otsimas selle aparaadiga Keila prügimäelt ja igalt poolt käidi otsimas kiirgust, lõpuks leiti see asi ülesse lauasahtlist. Ja siin oli ka poisil voodi all. Ja minu teada on nad vist kõik surnud, neist ei ole kedagi enam järgi. Saku Õllevabriku mingisuguse mõõteriista seest nad võtsid – need olid hoovi peal hunnikus ja ilus läikiv asi ja võeti välja sealt. Ja teine koht, kust nad käisid toomas, oli see matusepaik, mis on selle Männiku raba tee ääres. Ja avastati nii, et see oli kadunud ja neid hakati taga otsima. Neid vist taheti hakata ära andma, seepärast et need olid ju arvel kõik. Ja siis arutati, et kes sinna ligi pääses ja siis toodi need dosimeetrid ja värgid välja ja hakati otsima neid. – Ja siis inimesed viidi rahvamajja? Jah-jah, siin evakueeriti kõik, kes liikusid. Kõik viidi sinna rahvamajja kokku.
|