Rahvamaja kui niisugune kultuuriasutus on olnud ju väga erinevates kohtades, ta on olnud Roobuka külas. Siis on ta olnud Kurtna tee ääres, mis praegu on Kiisa raamatukogu. Oli kunagi külanõukogu hoone, siis ta on olnud seal. Ja 1956. aastast on ta siis selles majas, mis on Vanajaagu talu olnud aastani 1941. Siis viidi pererahvas ära Siberisse. Selles peres oli siis ema, isa, kaks poega ja tütar. Ühest pojast teame nii palju, et ta on kuskil välismaal. Teine poeg on kaduma läinud sõjas. Ja tütar siis tappis ennast ära õnnetu armastuse pärast. Vanematele enam tagasi tulles elamisluba siia ei antud. Ja nemad siis Siberist tagasi tulles lõpetasid oma elupäevad Kurtnas.
Aga mikspärast sellest pererahvast ma rääkisin? Sellepärast, et siis kui see maja nagu vait oli, siis ei osand selle kohta keegi midagi öelda, aga kui ta sai kultuuriasutuseks, siis see peretütre vaim hakkas selles majas liikuma. Ja oleme ausad, ta liigub tänaseni. Kui mina siia majja tööle tulin, siis oli mul alguses niisugune suhteliselt kõhe. Sellepärast, et kui sa istud toas laua taga ja teed õhtul hilja tööd ja tead, et mitte kedagi majas ei ole, ja kuuled, et keegi tuleb, teeb WC ukse lahti, läheb WCsse, tuleb sealt välja, läheb tagasi... Kaks korda ma tõusin püsti ja küsisin, kes on. Ja siis, kui ma eelmistelt töötajatelt seda lugu kuulsin, siis ma enam ei pööranud tähelepanu sellele. Aga ta käis mingil kindlal ajal, kui sa õhtul siin niimoodi vaikselt omaette toimetasid. Niisugune tunne oli, nagu kogu aeg on keegi valves.
Ühe niisuguse põhjalikuma remondiga aastaid tagasi muutus ta väga rahutuks, siis ta hakkas juba päeval meile märku andma. Ta käib üle saalilae pehmete sahistavate susside sammul, nagu vanainimene veaks jalgu. Ja siis oli natuke nagu kõhe. Ja nüüd, kui on juba terve aasta teada, et me kolime sügisel ära uude majja, on vaikus. Nii et kas ta on meid maha jätnud või on ta siis juba ära läinud, seda me ei tea.
|
