Ja siis läks kolhoos lõhki. 1948. aastal vist ta loodi. Ja kas see oli 1952., mis ta siis lõhki läks…
– Mis siis juhtus?
Juhtus niisugune asi, et esimees pandi kinni. Ja vot see oli ka üks tubli mees, peab ütlema. Ta oli nii tubli mees, et teda ei saand pidada. Ta oli liiga tark selle koha peale. Meil oli siis väike kolhoos, ots läks otsapidi Viliveresse välja. Aga seal mõned talud olid Viliverest. Aga siis suurem osa oli siin Kiisa ümbruse talusi ja siis isegi oli ots siin Saku valla maa peal, see vana Kiisa karjamõis, see oli ka kolhoosi territooriumil. Ja siis on nii, et meil siin üks mees elas alevis, kellel oli Eesti aja lõpus ehitatud puidutöökoda, nii et tema tegi puutööd. Ja siis esimees mõtles, et mida teha. No see oleks ju läinud kohe konfiskeerimisele. Ja ütles, et kuule, Ärni, et mõtle seda asja järgi, et kas sa ei taha – tule kolhoosi, et siis su töökoda jääb alles. No ja Ärni tuligi kolhoosi. Aga kolhoosi esimees oli igavene ärimees, tema hoidis silmad lahti kogu aeg ja vaatas, kas kuskil midagi ripakil ei ole, kas ei saa äri teha. Ja siis ta leidis Raku rebasekasvatuse ja Karjaküla rebasekasvatuse. Ja läks rääkis seal ära selle asja ja hakkas tegema rebasepuurisi. Nendest oli suur puudus ja paljunesid kogu aeg ikka suuremaks ja suuremaks. Ja kogu aeg oli rebasepuurisid tarvis. Laudadest kokku ja tükk võrku ka. Ja massiliselt tootis ja kõik selle puidutöökoja baasil. Ja siis ta tegi niisuguse nalja. Kaks hektarit oli palgimetsa, selle ta võttis maha ja saagis puruks laudadeks. Ja sellest oli veel vähe, siis ta mööda rajooni käis ringi kuni Raplani ja Kuusikuni välja ja ostis talunikkude käest valmis puitmaterjali. Sellepärast et no igal talunikul oli ikka mingisugune varu, aga seda ei saanud Vene aegas ju enam kasutada, ehitada ei saanud enam ja lihtsalt mädanes hoovi peal. Ja siis ta käis ja ostis need materjalid kokku. Ja siis autoga, sai ühena esimestest GAZ Ai-Ai, see oli suur uhkus, ja siis sellega vedas kõik need ära. Vedas need lauad siia ja tegi jälle rebasepuurisid. Neid läks iga nädal mitu koormat. Ja iga kuu tuli pangast väljavõte, et palju teil pankas raha on. Panga väljavõte tuli, ma olin siis arveametnik ja siis vaatasin, et jälle nii mitukümmend tuhat ja nii mitukümmend tuhat ja nii mitukümmend tuhat. Ikka tuhandete viisi tuli kohe raha. Ja kui teised kolhoosid said seal viis kopikat ja kümme kopikat tööpäeva kohta seda tasu, ja mõni andis kilo põhku. No aga meil oli kümme rubla tööpäeva kohta. Nii et me ükskord esimehega tulime siis pangast. Käisime kahekesi pankas. Ja siis kotti kaasas ei old, suurt märssi, siis toppisime kõik oma taskud neid rahapakkisid täis. Ja ma mäletan, mul oli siis Hageri poole poolteist kilomeetrit minna, õhta pimedas tulime. Sügiseõhtu, pime oli, mõtlesin, ei tea, kas jõuan terve nahaga kodu ka või ei jõua. Aga noh, keegi teand, et me käisime. Ja pärast siis käisin mööda küla ja jagasin rahvale laiali raha. Pakkide viisi oli. Aga no kellele see meeldib? Rajoonis oli nisukene põrgu lahti, et mis asja, teie maksate, kõrvaltkolhoosid ei saa midagi.
|
