| Vat see on meie majaga seotud, või tähendab, isaga seotud – Kuradi kurv. Metsatuka sisse läheb. Nõmmest lähete mööda, lähete alla, siis natukene ülesse see tee lähebki ja siis tuleb niuke järsk kurv. See on Kuradi kurv, nimetatakse. Minu isa, see oli Vene ajal muidugi ka, või oli see Eesti ajal… Isa läks hobusega kirikusse, no usklik mees. Ja hobusega läks, ja sealsamas kurve peal hobune jäi seisma. Ei lähe edasi, kõik. Nõõ-nõõ! – ei lähe! Et mis on siis? Omad hobused ja kõik. Isa vaatab, et hobuse ees seisab mingi suur mees ees. Niuke nagu öeldakse kurat. Või ta vaimselt nägi või? Hobune ei läind edasi ju! Ja seda isa alati, kui jutlused olid, ma mäletan, rääkis sellest kõigile. Kõik teadsid seda. Isa kas hakkas siis midagi palvetama või mingit jumalasõna rääkima. Aga seda ta ütles, et seda ma ei ütle mitte kellelegi, mis ma talle ütlesin ja mis mulle öeldi. Läks ise hauda ja ei rääkind sellest mitte kellelegi, teistele palvevendadele ka. Ainuke asi, mis oli ta öelnud, kui oli lastud minna, siis see oli ütelnud: „Kui sa tagasi vaatad, siis sul läheb kohe halvasti!“ Seda ta ainult ütles, et see, kes tal selle hobuse kinni pidas, et kui sa tagasi vaatad, siis läheb sul elus halvasti või üldse halvasti. Ja sellepärast panigi sellele nimeks Kuradi kurv. |
