| See on nüüd minu vanaisa jutt. Ei olnud ju üldse kartulit siin Eestimaa peal. Ma ei mäleta ka ju täpselt, seda teab muidugi teadus, et mis ajal ta üldse toodi. Mõisas olid kartulid, aga maarahval ei olnud kartulit, nad ei teadnud kartulist midagi. Aga kutsaril olid juba kartulid. Kutsar juba kasvatas kartulit. Ja siis üks talumees tegi mingi heateo mõisa ja mõisahärra, see Kernu Kotsep oli selle nimi, see siis ühe ämbri kartulit andis selle mehele. Ja ütles siis niimoodi – sa pane need mulda ja nendest kasvavad munad ja need on väga head süüa silgu soolveega. Vanasti oli ikka see silguasi – et silgu soolveega väga head süüa. No läks kodu ja pani need siis mulda kõik ilusti ja et varsti tulevad need välja. Ja käisid suve läbi ja vaatasid ja passisid neid ja näed, et juba ilusad rohelised. Ja ükskord lapsed tulid sellise rõõmukisaga, et juba munad, juba ongi munad küljes! Ja siis korjasid need munad ära, aga need olid need kartulimunad ju! Viisid siis koju ja lasid emadel ära keeta. Ja need olid tõesti koledad, muidugi need ei kõlband ju süüa. Ja siis läks laupäeva õhtul see mees kõrtsu. Ja seal oli siis see kutsar ja tema hakkas siis rääkima, et missugust solki söövad need mõisahärrad ja kõik. Et isegi meie siga ei söönud, et kallasid sea ette, aga siga ka ei söönud seda sööki. Ja küsis siis, et mida siis sõi. No vot, et me tõime need kartulid, mis mõisahärra andis. Ja muidugi naeris välja ja ütles, et oota veel üks kuu aega või kaks kuud, et siis teeme selle asja sirgeks. Läks siis kahe kuu pärast, siis aitas kartulid üles võtta. Ja muidugi siis oli hoopis midagi muud. Ja siis keedeti ja need olid väga head. Ja siis ta õpetas niimoodi, et pangu ikka muist talveks, et siis kevadel saab mulda panna. See on mu vanaisa jutt. Ta oli, mu vanaisa, sest on umbes 150 aastat tagasi, ta oli vana mees, kui ta ära suri. Nad sõid ikka kartulimunasid esialgu, sest nad ei teadnud, et neid tuleb ikka põhjast võtta. |
