Kunagi tehti üks film. Kus olid hundikutsikad ja need poisid…
– „Laanetaguse suvi“.
Täpselt! Ja see kurg, mis seal filmi lõpus lastakse lendu, see kurepoeg viidi siitsamast soost. Rein Maran tahtis kurepoega ja siis ta pöördus minu poole. Ma töötasin jahinduses, 14 aastat Rapla jahindusklubis olin tööl tegelikult. Nii palju kui mina mäletan, kogu aeg on kured siin olnud. Kogu aeg. Ja ma ütlesin, et siit sa ei leia mitte ühte pesa, vaid leiad paar pesa. Ja ta ütles: „Uskumatu.“ Ja kui ta lõpuks siia tuli, ma ei tea, kas neljakümmend aastat tagasi on… Ja ta tuli siia ja ta sai hilise… Esimene kurn tõenäoliselt oli aia taha läinud, seda juhtub ikka. See oli jaanipäeva paiku. Ta pani telgi ülesse ja passis seal… Seal üks pesakond oli, kel olid suured pojad, ta neid ei saand kätte kuidagi. Aga juhtus just, et üks koorus. Ta sai pesakoha teada, binokliga uuris. Ja tõi selle kurepoja siia, see oli puhta märg, muna seest tulnud. Ja ma ütlesin, et selle asja me lahendame kohe ära, sest mul kana haudus just parajasti. Ma küsisin, et kas paar tundi on sul aega. See poeg kuivab kiirelt ju ära tegelikult. Puhta märg poeg oli. Ja siis sai kurepoja kätte ja siis keegi mees kasvatas ta üles tegelikult. Aga seda ma ei tea, seda ma ei oskagi öelda, kas see kurg tõesti lasti loodusesse või oli see siis tore filmi lõpp tegelikult.
|
