Aga see Sobli poe vargus, seda kuulake nüüd. Seal oli Sagadi Luule, mullas praegu. Ega seal polnudki vist rohkem inimesi. Tema oli – ja siis kaks või kolm venda tulid poodi ja tulidki röövima sõna otseses mõttes. Ja siis see Luule oli hakand seal nutma, sellele oli võetud kohe peoga kommi kuskilt kastist ja antud, et ära nuta. Ja nad viisid sealt tohutu tagi ära. Tohutu tagi viisid ära. Pärast teine päev toodi isegi verekoer. Aga oligi kõik, kätte ei saadud kedagi. Aga mitte sellepärast ma ei räägi. Ma räägin, mis juhtus siis hiljem. Ma ei tea, kui palju aastaid möödas oli, me läksime vennaga – vaat, kus see põld ära lõppeb, nihuke lepanoorendik kasvas. Suur kivihunnik oli. Me läksime lepavilesid sinna tegema. Ja päike paistis lagipähe ja mina järsku vaatan, et seal kivide sees mingi asi sedasi läigib. Aga isa oli meid nii palju hoiatanud, et igast kuradi asju oli ju ära peidetud sõja aeg. Ja natuke me võtsime, sammal oli peal ja siis sindlid olid ka peale pantud. Ma vaatasime, et ämbrid on. Läksime koju, rääkisime. Isa tuli kaasa ja mis välja tuli – seal oli seitse või kaheksa piimanõud. Sobli poe varguse asjad sees! Aga mina ei saa ühest asjast aru, et kuidas see koer ikka nii loll oli? Kui niuke tagi ära viiakse. Ta ei osanud ju jälge ajada seda väikest maadki. Ega need mehed, kes selle poe tühjaks tegid, nad pidid pärast tegelikult sinna tulema tagasi ju. Võib-olla kuskil võeti kinni mingi muu asja pärast. Muidu nad oleksid ära viinud sealt need nõud. |