Ühesõnaga, minu vanaema Elfriede Marie Semidor oli Lohu puusepa tütar. Ja puusepp siis oli Jaan Sassian, tema isa nimi siis ühesõnaga. Ja nad elasid siis sealt Lohu mõisast, ma pakun, et üks kaks kilomeetrit nagu siia Rabivere poole. Lohu mõis jääb teisele poole raudteed ja siis nad olid raudteest siia raba poole. Neil oli väike popsikoht antud elamiseks mõisa poolt. Ja siis aastapalgaks lisaks sellele popsikohale puusepp tohtis teha ühe riidekapi ja ühe voodi. Ja see oli aastapalk siis. No ilmselt siis sellest mõisapuidust või mõisa metsast varutud puidust võis siis teha oma tarbeks või müügiks ühe sellise riidekapi ja voodi. Ja see üks voodi oli meil siin Audoma talus ka. See oli küllaltki kõrge. Niuksed jämedad kruvid käisid otstest, millega need otsad küljelaudade külge käisid. Ja mul on see meeles, kui ma väike olin, siis pandi uued põhud sinna kotti. Ja see oli siis nii ümmargune, et seal peal oli praktiliselt võimatu olla, sealt veeresid kohe alla. Ja siis kui see oli nagu ära magatud, siis ta oli õhuke nagu liistak, pold järgi midagi. Aga algul oli nagu suur põis jäme. Ja sellega seonduvalt siis vanaema vanem vend, temale meeldisid hirmsasti hobused. Ja tema käis siis väikse poisina neid mõisa hobuseid vahtimas. Ja mul on see meeles, vanaema ütles, et ta söötis terve suhkrupea mõisa hobustele. Ja kodus oli sellest suur pahandus. No et suhkur oli niivõrd kallis asi tol ajal. Ja siis ta kolistas seal hobuste juures ja tuli see parun peale. Ja see Baranov vaatas, et see poiss kolistab seal hobusetallis ja tal oli jalutuskepp käes, virutas sellega poisile vastu kõrvu. Nii et see onu Juhan oli poolkurt, noh, ta jäigi kurdiks sellest. Noh, ütleme, et väga halvasti kuulis elu lõpuni. Ja siis onu Juhaniga juhtus, no see on nüüd lähema aja lugu, siuke lugu, et ta ka nägi halvasti. Et siis vanaduses see glaukoom või kae, mis tal seal kasvas. Aga talle meeldis hirmsasti tööd teha. Ja siis ta läks homiku ikka niitma. Vanaema küll ei taht, et ta taob vikatit puruks, kuna ta ei näe, aga Juhan oli hirmus väge täis ja tahtis niita. Ja siis ta pani oma pintsaku põõsa otsa ja hakkas niitma. Aga minu isa viis piima meiereisse ja tuli hiljem. Juhan tuleb kaarega sealt tuuriga: „Tere, Leo!“ Leo ei tee väljagi. Juhan tuleb siis uue kaarega, ütleb kõvemini: „Tere, Leo! Ei tea, mis sel Leol siis täna viga on, ei ütle teregi.“ Läheb siis ligemale: „See mu oma pintsak, keda ma juba teist korda täna hommikul teretan.“
|