Kui Kohila mõis juba lõhutud oli, sellest teatati juba lõhkumise ajal Mäeküla mõisa. Säält tuli kubjas Sutleppa teadust tooma, et tullakse sinna. Noor parun elas linnas, aga vana elas mõisas. See lasi kohe hobused ette panda ja ühes virtinaga – ta oli vana mees, ei julenud üksi minna – sõitsid Käokülla, aga sääl ei julgenud neid keegi vastu võtta oma juure, et: „Tulevad siia ka ja näevad, et meie saksu varjame, kes teab, mis siis veel meile teevad, ja teid saadakse ka kätte!“ Säält viis virtin siis vanaparuni Lümandu vaestemajja, see oli endine Sutlepa koolimaja, nüüd olid ühes otsas vaesed, teises metsavaht – ja jättis ta sinna maha. Aga parunile vist ei meeldinud vaestemajas olek, ta läks säält ise Hageri alevikku tohter Kiinase juure. Mehed said aga haisu ninna ja läksid sinna järele. Arst oli ta oma voodisse madratsi alla ära peitnud. Kui otsijad sisse läksid, istunud tohtri lapsed voodi pääl ja kõlgutanud jalgu. Viimaks leiti parun üles ja tõmmati madratsi alt välja ja pandi talumeeste reele ja hakati minema. Järsku nähti, et strasnikud tulevad nende poole. Parun Stackelberg lükati kohe reelt maha ja hakati põgenema. Strasnikud tõmbanud mõõgad välja ja küsinud: „Kes sa oled?“ – „Ma olen parun Stackelberg!“ – „Ah soo, teid me otsimegi!“ Võtsid siis paruni ja läksid minema. Talumehed pääsesid.
Pärast jõule tulid kasakad ja soldatid. Jõulu keskmisel pühal käisid kah juba. Sutlepa saksad kellegile pääle ei käinud ega kedagi ka üles ei andnud ja säält meestest ei saanud ka keegi peksa.
|
