| Tõdvaga on lihtsalt see lugu, et see on selle piirkonna kõige vanem või kõige esimene vennastekoguduse kants ilmselt. Hagerisse jõudis ta natuke hiljem. Et see Hageri vennastekoguduse lugu algas tegelikult Tõdvalt. Ja see vennastekoguduse liikumine oli ju oma algusaegadel üsna selline, noh, põnev ja heitlik ja kõik need taevaskäijate lood ja need on ju kõik vennastekoguduse pärand. Et ta oli ikkagi ju mõisnike poolt üsna taga kiusatud ja kiriku poolt samamoodi. Ja siis ta sai kanda kinnitada siin nii-öelda eikellegimaal. See on kolme kihelkonna ristpunkt. Ja esimene palvemaja, väidetavalt siis juba 1808, on siin Tõdval olnud. Ja tänane maja, 1888, on siis kolmas. Aga just see selline liikumine, mis selles mõttes oli väga suure geograafiaga. Minu vanaisa ja vanaemagi rääkisid, et nad käisid ju hästi kaugelt. Siit kuskile Raasikule või Keilasse minna, see oli tavaline asi, aga mindi veel kaugemale. Kui jälle kuskil palvemajas midagi põnevat toimus, siis mindi ratastega või jala. Ja miks see vennastekoguduse traditsioon meile nii tähtis on, on see, et ta oli ikkagi võimas kultuurikandja. Selles mõttes, et seal õpiti juba ju 19. või 18. sajand ikkagi mitmehäälset laulu laulma. Kohalikud taluinimesed käisid ja laulsid, mängisid pilli. Praktiliselt igas külas ju Hageri kihelkonnas oli oma mingisugune laulukoor. Mu vanaema on Kernu vallast pärit ja mu lapsepõlv on seal möödunud. Vanemad inimesed ikkagi rääkisid seda, et oli kohe järjekord. Et igas külas olid need laulud selged, aga ei pääse kirikusse laulma. Et noh, nii palju oli neid külakoore. Siis pandigi kirikus enam-vähem selline graafik paika, et nüüd tulevad siis Haiba omad ja siis tulevad Lohult ja siis tulevad sealt jälle Ruilast või kuskilt. |
