| Aga muidugi Ruudi oli ka tark mees. Kui ta põletas ennast ära, siis ta läks metsa. Ta jala põletas kuidagi ära. Ja siis ta sellest pärnapuu koorealusest mähast ja mingist vaigust keetis hirmmöksi kokku. Mina mõtlesin, et see Ruudi nüüd ära sureb. Mina nagu omaarust puhas inimene ja kui ma nägin, kuidas ta mögas seda hirmus koledat värvi ja siis tõmbas aga voodilinast need päris linased kaltsud ja sidus nendega kinni… Mõtlesin, et tal gangreen kindlasti tuleb. Et see ei ole normaalne, kuidas ta seob. Tal luu ka paistis sealt välja ja kõik ta täis toppis seda möksi. Ja kogu aeg toppis. Ja Ruudi oli nii vana mees, et oli 80 ja peale siis juba, ja ta jalg paranes ära. Armid jäid, aga paranes tema ära ja ta ütles, et sa pead iga päev tahtma, et ta paraneb ja sa pead iga päev teadma, mis sa ütled talle, et ta paraneb. Aga mulle ta ei öelnud, mis öelda tuli. Sellepärast et mina ei uskunud seda möga, mida ta sinna peale määris, mitte üks õhk. See oli nii hirmus – mingist vaigust ja mingist puumähast ja siis seisis kuskil tünni sees ja oli keedetud ja siis mis värvi ta oli! Ja mis värvi see jalg oli, mille ta ära määris. Ja see kalts, mis ümber oli! Mina, kes ma olin harjund, et ikka valge sidemega kinni ja… |
