| Aga selsamal Ruudil on ka kullapajalugu. Siin oli Ruudil sepipada, kui tema Siberisse viidi. Ja tema ütleb, et kui ta tagasi tuli, küll ta on siin ise kaevand ja eks siin ole teisedki otsind ja. Aga et tal oli pajatäis kulda. Aga keegi ei ole öelnud, kas pada oli nii suur või nii suur või oli nisukene. Ja see oli peidetud sinna. Aga et segamini see sepipada oli lükatud. Ära ta oli lükatud, aga kas ka kuld leiti või ei leitud, seda ei tea. Aga kui Ruudi ära suri, Ruudi igal juhul seda leidnud ei old, Ruudil ei olnud kulda. Ruudi vend hiljem otsis, kaevandas kõik läbi. Vähe me isegi siin ei ole kaevandand! Sellepärast, et kui seesama Ruudi oli väga kehva juba, siis tema juhatas, kutsus enda juurde ja juhatas, et viimase puuriida all on peidetud püssid. Jummal-jummal! Puuriitasid oli igal pool – milline oli viimane? Üks mees kaevandas selle kuurialuse tühjaks, et see võib olla kuuri viimase riida all. Ei ole kuskilt keegi leidnud püsse. Ja ükskord mina siis selle põristajaga hakkasin tegema vana puukuuri kohta maasikamaad. Freesiga. Ja kui järsku terve maa oli padruneid täis! Saksa vindipadrunid. Aga püsse ei tuld. Siis ma ei julgend enam edasi ka põristada. Aga püsse ei tea, kus olid. Viimase riida all, ütles Ruudi. |
