Niisugune lugu. Ja Järvel sündis siis see Arkadi. Ja tal oli niuke punane, niuke vaarika moodi ja teine oli siin, niuksed sünnimärgid. Mitte väga suured, aga ikka olid. Ja siis oli jälle vanainimestel nisuke jutt, et surnu sõrmega vajutada – kaub ära. Ja siis see Orjakatku Leena suri ära. Ja minu ema oli kah niuke, ega ta surnuid ei kart, niuke julge inime ja. Ja Järve Leenaga leppisid kokku, et võõra juure ei taha minna, aga Orjakatku rahvaga oli tuttav. Ja läks selle poisiga siis sinna puusärgi ääre siis. Ja poiss oli julge ka, poiss pole kartnud. Ema võttis Leena käe sealt ja vajutand selle sõrmega. Ja need kadusid ära. Need kadusid ära! Niuke väike, vaarika moodi. Ja teine oli rinna peal.
– Aga kui vana see poiss siis oli?
Poiss oli alla kooli, ma ei tea, kas kolmeaastane või… Niuke väike. Ema käis, võttis Leena käe ja vajutas selle surnu sõrmega ja näe, kadusid ära.
|
