| Üks niuke juhus oli. Kui minna sinna Tohisoo poole, selle karjamaa tagumine ots oli peaaegu lage. Ja seal kasvasid mustikad ja niuksed asjad. Ja siis selle tädipojaga jälle olime kahekesi seal. Tema lehmad olid seal, aed oli ringi, tuli minu juure sinna ja-ja läksime mustikaid noolima sealt. Jah-ja oleme seal mustikate juures, järsku tuleb siitpoolt äärest üks niuke must sõiduautu, vanasti nimetati tõllad. Ja tuleb ja jääb sinna seisma, selle mustikalapi otsa kohta. Me lasime ruttu kõhuli maha, et ei tea, mis on, et peremees tuleb, et saab sõimata. Ja oleme seal kõhuli maas mustikavarte sees ja. Ja autu jääb seisma sinna ja mehed ronivad välja ja rääkisid mingi imelikku keelt. Ma nüüd hiljem arvan, et see oli rootsi keel. Võtsid siis oma tööriistad sealt välja, labidad ja mis neil oli sealt ja. Ja sehkendasid siiapoole-sinnapoole ja üks näitas, et vot siit! Ja hakkasid sealt kaevama. Ja kaevasid siis natuke aega ja siis tõstsid sealt välja noh, niukse musta kasti. See oli üks natuke üle meetri oli pikk ja siis ta oli üks nii kõrge ja niukene lai. Ja tõstsid selle kasti ja panid selle oma autusse. Ja lükkasid selle augu kinni ja lasid ruttu jalga sealt. Aga mis seal kastis sies oli, mina seda ei tea. Ja siis me läksime uurima, et mismoodi nad kaevasid seal ja seal oli niuke raudkivi ja selle kivi peal on niuke kaar raiutud. Ja see kivi on praegu seal. Ja-ja see oli tähiseks. Vanasti oli nii, et seda sihti ei old, tuli Tohisoolt tie ja läks siia järgmise sihi otsa juure välja see tie, läbi metsa. Ja selle tie äärde oli maetud siis midagi kastis. Kas seal oli mõni Rootsi-aegne sõjaväepealik või mis, kelle kondid seal sies võisid olla? Või oli varandus mingi sies? Ei tea. Me olime hirmu täis, kõhuli maas seal. Nisukesed kuradi võerad mehed ja. Noh, räägiti, et igasugused võtavad pantvangi ja viivad minema ja. Ega ei oleks teandki, kui seal mingi suur varandus oli, ega ei oleks võtki kraest kinni. Olime nii maa ligi, kui vähegi andis. |
