Nagu minu vanaisa ju oligi, päris mõisas töötas kogu aeg, lapsest saadik juba. Alguses oli selle tõlla peal väravapoisiks. Vanasti olid ju maanteedel väravad. Ja siis tema oli seal tõlla taga otsa pääl ja kui jälle värav oli, siis poiss hüppas maha, tegi värava lahti. Ja tõld sõitis läbi, siis ta pidi järele jooksma ja peale hüppama uuesti.
– A kui tihti neid väravaid siis oli seal tee peal?
Iga mõisa piiril või ma ei tea, kuidas siis. Viimane värav oli siin, kui Sutlema poole tulid, kui Hagerist tulla, seal, kus see metsamajand oli. Seal on üks niuke suur puu praegu. Kas on hõbepaju või mis ta on. Ja seal oli viimane. Selle nimetus oli Koopli värav. Ja siis seal mäe otsas oli Koopli rehi. Ja siis seal värava juures härra sõit läbi ja üteld: „Jaan, lippa!“ No siis see tähendas seda, et siis änam poissi peale ei võetud ja poiss pidi siis jala panema mõisa juure. Ja-ja siis härra sõitis tõllaga ümber pargi ja lõuna pool oli see paraadna, sõitis sinna ette. Aga Jaan tuli otse sealt torni alt jala. Aga poiss oli ennem old seal mõisa ees, seal paraadna peal, kui härra tõllaga jõudis. Siis oli võtt hõberaha and poisile raha, patsutand õla peale, et tubli poiss.
|
