| Orava Jüri oli old niuke maru jõuga mees. Siis nad olid siin lubjaahju taga mulland kartulaid, noh harksahad ja. Siis seal käsipuu peal istund ja teind piipu, et kubjast pole näha. Ja eks Orava Jüri hobune oli hakand midagi maast võtma ja tõmmand nõksti edasi – Jüri oli käind nõksti edasi siin. Ja nii kui maast oll tõust, siis joost hobuse nina alla, pand rusikaga piraki pähe ja hobune pikali ja surnd. Aga siis see kubjas oli Jüripärgi Juhan, see oli niuke kaval mees, see läind härra juurde, et jälle, kurat, on Siberi katk meie mõisas, et Orava Jüril suri hobune adra ees ära. Muidu kui oleks välja rääkind, et Jüri lõi hobuse maha, siis oleks Jüril ju tuld kinni maksta. Ja siis Jüripärgi oma poiss, see sai sõjas surma – Ruudi –, see oli siis ka niuke noormees old. Kaks mõisahobust käes ja… Aga viljamasindamise ajal siis iga noormees oli virutand selle masina alt seda otra. Hobustele veel lisaports. Ja Jüripärgi Ruudi hobused saand nii palju, et läind lõhki. Ja siis jälle vanamees, isa pand mõisa, et jälle Siberi katk. Ja kindral üteld, et tehke aga hästi suur tuli ja põletage nad ära. Kui hobused olid tule peal lõhki läind, siis oder oli vooland maha. |
