– Aga kas seda Baranovit ka mäletate või? Oi, see oli tore mees. See oli mu sõber. Ta oli kindralimundris. Kas punased püksid olid ja siis valged lampassid ja pluuse. Ja ega sel ajal pold seda lehe kojukandmist. Siis pood, mis nüüd tühi on, seal oli kauplus ja kellel tellitud oli, leht tuli sinna. Ja siis ta iga päev marssis, ta ise oli täiskeret mees, aga proua oli niuke nubluke ta kõrval. Läksid lehe järgi, ja noh, mis ta veel poest sai. Ja meil heinapõld oli teel. Ma nägin, kui kindral tulema hakkas, me vajusime heinaauna taha. Eks ta süda sai viimaks täis, tuli isale kaebama. Isa pärast irvitas, et mis sest, et Vene kindral, ta on vana mees, aga te ikka võtke, tõstke müts ülesse: „Tervist, härra kindral!“ Võtsime siis julguse kokku, läksime vanema vennaga tee ääre ja tegime selle viguri ära. Ja siis, kui tagasi tuli, siis oli suur kotitäis kompvekke. No siis pold enam vaja käskida. Muudkui ootasime, millas kindral paistma hakkab. No ükskord siis kindral tuld jälle siia õue, et ma nägin, et teie poiss mängis seal, et kingad olid seal maas. Ja siis oli käind siin, käed selja peal, vaadand seda ehitust. Seal üle raudtee on kohe Jäätma. Seal olid vanasti mõisa teumajad ja siis üks mõisa töömees, Vaani Juhan, see siis sai sinna omale krundi. Siis kindral tulnud ükskord sinna tema juurde. Et sina Juhan, tee omale üks tubli tuba, et mul on siin alati teumehed eland. A need teised seal mõisavälja pääl tehku rattad alla, nad lähvad kõik lubjaahju. Lubjaahi on siin me naabri karjamaal. Seal põletati lupja.
|