/.../
Enne veel kui oma märkmed sulen, pean vist pajatama ka ühest üsna naljakast kohtumisest Hiieaia juures. (Lubasin kolleegidele, et panen ka selle kirja.) Läksin sinna jalutama ja kuna kohe kõrval vedas üks mees hobusega kartulimaale sõnnikut, siis tundus imelik seal niisama kooserdada ilma sõna lausumata. Soovisin jõudu ja küsisin niisama Hiieaia kohta mõne küsimuse. Mees oli väga jutukas, selgus, et oli sellesama maa (ka Hiieaia) omanik Artemi Tunkel, ühtlasi ka kohaliku koolmeistri Randas Kaarli lapselaps. Seda eriskummalist värvikat kuju mäletasid kõik kohalikud elanikud. Temast oli külalaul tehtud ja nüüdki räägiti veel pajatusi. Randase lapselaps jutustas mulle oma perekonnapärimuse (nende suguvõsa sai alguse hoopis mõisnik Stakelbergi poja vallatusest oma toatüdrukuga). Nagu vanaisa oli ka Artemi Tunkel kummaline mees. Tema jutt oli üliviisakas ja peenutsev ja püsis kogu aeg mingil kahemõttelisuse piiril. Ise ütles ta, et oli talvel enda juures heade kommete kursused korraldanud, millest üsna paljud inimesed osa võtsid, sealhulgas ka kohalik babtistide koguduse vanem. Koht ja töö olid natuke ebasobivad pikemaks küsitlemiseks. vabandasin, et teda tülitasin ja selle peale ütles ta mulle need sõnad, mida kõik kolleegid naersid: "Pole midagi, te kaunistasite mu põldu (tuletan meelde, mida ta ise sunnik sel ajal tegi!)." |
