Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide E 79738/42
Täisviide E 79738/42 < Vändra khk - Kirj. H. Vaino < Vändra Põllum. Ühisgümn. õpilane < A. Tammai, 80 a., M. Kont, 77.a. (1932)
Viite osad Kogu:EKöide:LK1:79738LK2:79742Pala:
Kogumisaasta(d) 1932
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
A. Tammai Pärnumaa, Vändra
80
M. Kont Pärnumaa, Vändra
77
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
H. Vaino
Teksti sisu
Objekti liik mägi, pühapaik, küla, kivi
Tegelased jumal, isik
Žanr andm, uk, üh, arh
Jututüüp Vändras ohverdati Tõnnile ka Kirikumäel oleval ohvrikivil; Tõnnivaka kombestikust laiemalt; Ritsi-Juula - Tõnnide lepitaja
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus ohvrikivi
Vana maakond Pärnumaa
Kihelkond Vändra
Vana küla Vändra
Täpsem asukoht vanal kirikumäel
ERA kood Vän_Vändra_01a
Uus maakond Pärnu maakond
Uus vald Vändra vald (alev)
Uus küla Vändra
Koht 2
Objekti nimetus kirikumägi
Vana maakond Pärnumaa
Kihelkond Vändra
Vana küla Vändra
Täpsem asukoht Vändra alevi juures
ERA kood Vän_Vändra_01
Uus maakond Pärnu maakond
Uus vald Vändra vald (alev)
Uus küla Vändra
Koht 3
Objekti nimetus Vändra alev
Vana maakond Pärnumaa
Kihelkond Vändra
Vana küla Vändra
Uus maakond Pärnu maakond
Uus vald Vändra vald (alev)
Uus küla Vändra
Tekst
TÕNNIST JA TÕNNIVAKAST.
Tõnn oli vändralaste ebajumal, kellele ohverdati ja keda kardeti - rohkem sageli kui ristiusu jumalat. Ta valmistamine oli kaunis raske ja keeruline ettevõte. Tõnni ehitamine sündis kolmel üksteisele järgneval neljapäeva õhtul selleks eriliselt palgatud nõidade poolt. Viimastest on üle kogu Vändra tuntud keegi Ritsi-Juula, kelle erialaks olnud tõnnide lepitamine ja tõnni poolt esilekutsutud haiguste parandamine. Kuna tõnn leidus pea kõigis taludes, aidas, küünes, või kusagil väljas talu ümbruses, on selle jumaldamisest Vändras kasvanud välja isegi ohverdamine tõnnile avalikes rahva kogumiskohtades, üks sarnaseist kohtadest on rahvasuus \\\"vana kiriku mäe\\\" nime all tuntud mägi Vändra alevi juures, kus umbes 100 aastat tagasi olnud ohvrikivi, millele ümbruskonna rahvas käinud ohverdamas. Eelviimasel suvel oli mul omal võimalus veenduda selles, et nimetatud on olnud mingi püha paik, nimelt tuli ühe keldri kaevmisel välja mitmesuguseid vähemaid vaskrahasid, päritoluga, niipalju kui suutsin kindlaks teha, 15.-16. sajandist.
Tõnn ise kujutas endast vahaküünalt, mis oli mässitud riidehilpudesse. See n. n. tõnn asus tõnni- ehk tõnisevakas, milleks valiti mõni tünn või muu nõu, oli tarvitusel aga ka mitmesuguseid muid viise tõnni alalhoidmiseks. On peetud teda suurte taluõuel kasvavate lehtpuude juurte alla õõnistatud koobastes ja mujal. Muidu tõnnivakk harilikult asus majades, kas aidas, rehe all, või segi oli kusagile katuseharja alla üles seatud. Võis juhtuda, et kuidagi vihastati tõnni, sarnasel juhtumisel nähti tõnni ümber tõusvat sinist suitsu, mis oligi pahandumise kindlamaks tundemärgiks. Isik, kes oli süüdlane selles, haigestus, päästa võisid teda ainult nõiad. Haiguse tundemärgiks sel puhul on huvitaval viisil pea kõikide jutustuste järele suured valud kõhus. Haigusi ravis tõnn järgmiselt: tõnnivakast võeti üks väike kondike või muu asi, keerutati seda vasaku käega kolm korda ümber pea ja puudutati sellega siis haiget kohta, ning visati siis üle vasaku õla tagasi tõnni poole, kusjuures aga ise ei tohtinud vaadata enam tagasi. Tõnni lepitamiseks lasti teda selleks eriti laetud püssiga. Mõjuvaim abinõu oli see, kui tõnni lasti püssist sukavardaga läbi vana aiateiba.
Ohvreid toodi tõnnile sagedasti. Tõnisepäeval, mis tõnni suuremaks austamise päevaks oli, tapeti talle tingimata üks loom. Muidu aga iga sündmuse puhul talus viidi väike ohver tõnnivakka. Kui tapeti loom, siis esimene asi oli viia sellest osake tõnnile, alles pärast seda võidi liha hakata tarvitama ise. Samuti sügisel viljasaagist viidi esimesed peotäied tõnnivakka. See oli eriline lugupidamise ja aukartuse ülesnäitamine tõnni vastu, et talle ohverdati kõigest esimesena. Tõnisepäva pühitsemine on olnud kombeks varem, kuna tõnnivakk oli tarvitusel alles mõnekümne aasta eest. Edumeelsemate peremeeste tõttu hävitati peaaegu kõik tõnnivakad Vändras. Muuseas jutustatakse Võiare Sepa noorest peremehest, kes tõnnivaka visanud jõkke, mille peale jõest veel tükk aega sinist suitsu tõusnud. Mitmed teised on selle tagajärjel vaevelnud aastaid raskete haiguste käes, kuni viimaks nõidadel siiski õnnestus neid päästa. Praegugi teatakse rääkida veel tõnnist, mis olevat ühes ajast kaunis tublisti mahajäänud talus, mitte kaugel alevist. Lähemate teadete saamine ja ligipääs talle on igatahes raske, seetõttu juba, et vanemad inimesed üldse ei soovi kõnelda asjust, mis neilegi olnud pühad, kartes, et neid võidaks naerda nad parem vaikivad.
Lisaandmed
Sisu kommentaar pp PV 19
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 35172
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 16.05.2019
Lisatud 16.05.2019 10:06
Viimati muudetud 17.08.2019 21:00
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala