Teade
| Arhiiviandmed | |
| Viide | EKLA, f 199 , m 57, l 52/87 (III 3 a) |
|---|---|
| Täisviide | EKLA, f 199, m 57, 52/87 (III 3 a) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931) |
| Viite osad | Kogu:EKLA, f 199 Köide:m 57LK1:52LK2:87Pala:III 3 a |
| Kogumisaasta(d) | 1931 |
| Teksti sisu | |
| Objekti liik | mõis |
| Tegelased | mõisnik |
| Muud märksõnad | perekonnanimi |
| Jututüüp | Sagadi Fockid saanud nime vokitreialitest, Fockide eri põlvkonnad ja iseloomud |
| Pärimuskohad | |
| Koht 1 | |
| Objekti nimetus | Sagadi mõis |
| Vana maakond | Virumaa |
| Kihelkond | Haljala |
| Vana küla | Sagadi |
| Uus maakond | Lääne-Viru maakond |
| Uus küla | Sagadi |
| Tekst | |
| Suusõnaline traditsioon - Ajaloolised isikud - Mõisnikud Suusõnalise traditsiooni najal on raske kõiki käsitletavaid mõisnikke määratleda kronoloogiliselt. /---/ Üle minnes Sagadi mõisnikkude, Fockide perekonna traditsiooni juurde, tuleks kõigepealt peatuda mõne sõnaga rahva seas liikuval legendaarsel jutul Fockide nimesaamise loost. Nimelt räägib kohalik vanarahvas, et Fockide esiisad olevat pärit Rootsist, kus nad olnud vokitreialid. Siia tulles saanud nad ka oma ametikohase nime. (Olgu tähendatud, et rahvas hääldab Focki nime Vokina!). (Villem Altman) Fockidest on säilunud kõige elavamana rahvamälestustes Landrath Paul Eduard v. Fock (sündinud 1798. aastal ja surnud 1884. aastal) (hauaristilt). Tema isast Gideonist ei mäleta kohalik rahvas enam midagi, Paul Eduard aga on jäänud meelde eeskätt oma erandliku iseloomu ja sellest sõltuvate mõisaelu ümberkorralduste tõttu. Vanapoisina esindanud ta [Landrath Paul Eduard v. Fock] peaaegu põikpäiselt iseärakku tüüpi, kes jaganud muidugi kõigi mõisnikkudega rahva isanda seisundit ja väljaastumisi, kuid erines neist omapärase suhtumisega oma valla rahvasse (Julius Koort, Gustav Veinmann). Isandana hoidnud raudset distsipliini ja nõudnud temale tingimatut austust ja alistumist (Julius Koot). Vanaks saades istunud ta iga päev kandetoolis härrasmaja sissesõidutrepil ja jälginud sealt mõisatööliste tegevust. Juba kaugelt pidid möödaminejad teda teretama ja kui seda pole tähelepanematuses tehtud, lasknud mehe oma ette kutsuda ja käratanud siis: “Kas sul on müts pealakke kinni kasvanud või?” Ka olnud tal igaks juhuks alati vits kaasa võetud (Julius Koot). Vaatamata sellele isandlikule kohtlemisele, polevat ta siiski olnud ülekohtune tolle aja käsituse järele (Villem Altmann). Oma otsuseis olnud ta küll jonnakalt põikpäine, kuid nende otsuste eneste tegemisel lähtunud ta isesugusest oma mõisa rahva eelistamisest ja nende eest hoolitsemise tahtest (Gustav Veinmann). Ta mõisaelu korraldustööd juhtinud alaliselt püüd eraldada oma mõisaala päriselanikke teiste mõsate omadest (Julius Koot). Võõrsilt Sagadisse tulla tahtjaid lükanud ta alati järsult tagasi ja polevat ka heameelega näinud, kui keegi oma inimene tahtnud asuda mujale või mujalt naist võtta (Julius Koot). Sel separalistlikul püüdel - ilmset vaheseina tõmmata Sagadi põliste elanikkude ja väljaspoolsete vahel - avaldanud ka pisemais asjus. Nii olnud Esku surnuaiale, mis kuulus Fockile, matmine oma inimesile vaba, kui aga mõni uus tulnud, tahtnud sinna matta, pidanud ta saama selleks iga kord mõisahärra isikliku loa, mille andmisel ta polevat toiminud sugugi heldekäeliselt (Julius Koot). Selle eraldamispüüde üheks sihiks näib olevat olnud iseäralik soov kasvatada oma mõisa rahvast mingiks musterrahvaks, kes töös tubli ja sõnakuulelik oma härrale (Gustav Veinmann, Julius Koot). Püüdes teha seda iseenesestmõistetavaks traditsiooniks, oli arusaadav ta umbusaldus võõraste vastu, kes võisid tuua ka võõrast vaimu tema mõisasse. See kasvatuskavatsus hoidis teda muidugi ka lähedases kontaktis rahvaga. Nii käinud ta iga aasta isiklikult iga rentniku koduse elu ja majapidamisega tutvumas ja suhtunud nende muredesse ja vajadusisse hoolitsevalt (Villem Altmann). Seda hoolitsust liiga kaugele minemast keelanud aga ta loomulik ihnsus: vaevalt andnud ta valla ehitamiseks puid oma metsast ja seadgi kaugemaist metsadest (Villem Altmann). Kohtuskäimisi ja protsessimisi olnud Sagadi Fockil harva. Kõneldakse kui ainsast juhtumist kellegi Madis Mühlbachi kohtuskäimisest härraga, kes tahtnud teda ta kohalt ära ajada. Protsess kestnud küll mitu aastat, kuid lõppenud taluniku kaotusega, kes pidanud kohalt ikkagi lahkuma. (Villem Villberg) Üldiselt olnud Fockid isikutena vähe silmapaistvad ja rahvas iseloomustab neid kui uniseid inimesi, ainult Landrathile antakse siingi esikoht, väites, et ta olnud tark oma laiaulatuslikkude teadmiste poolest ja arukas omas kõnes (Gustav Veinmann, Johannes Ederberg). Üheks paheliseks eemaletõukavaks jooneks, millest kõneldakse, on aga vana Landrathi jus primare noctis õiguse rohke kasutamine (Villem Villberg). Selle õiguse kasutamisega ühenduses leelutas üks vanake alljärgneva vemmalvärsi, kuid on teadmata ja väga kaheldav, kas need värsid on loodud kohaliku rahva poolt ja käivad just nimetatud Landrathi kohta: Vanaaegne mõisahärra rahvast piinas tuhatvõrra. Mees, kes oli naise võtnud, pidi esmalt mõisa viima. Härra võttas uudsemati, kooris värske mandipoti. (Gustav Pender) Ka olnud Landrath Fock üksikute teenijatega intiimvahekorras, missugune vahekord lõppenud ikka talumehele mehele panekuga; tähendatakse, et Landrathi järeltulijaid olevat õige rohkesti Sagadi rahva seas (Gustav Veinmann). Peale Sagadi mõisa omanud Fockide sugukond ka Kavastu mõisa. Hiljem läinud aga Kavastu mõis kaasavara näol Maydelli kätte, nimelt saanud üks vigane preili Fockide soost abielludes omale Kavastu kaasavaraks. |
|
| Redigeeritud tekst | |
| Suusõnaline traditsioon - Ajaloolised isikud - Mõisnikud Suusõnalise traditsiooni najal on raske kõiki käsitletavaid mõisnikke määratleda kronoloogiliselt. /---/ Üle minnes Sagadi mõisnikkude, Fockide perekonna traditsiooni juurde, tuleks kõigepealt peatuda mõne sõnaga rahva seas liikuval legendaarsel jutul Fockide nimesaamise loost. Nimelt räägib kohalik vanarahvas, et Fockide esiisad olevat pärit Rootsist, kus nad olnud vokitreialid. Siia tulles saanud nad ka oma ametikohase nime. (Olgu tähendatud, et rahvas hääldab Focki nime Vokina!). (Villem Altman) Fockidest on säilunud kõige elavamana rahvamälestustes Landrath Paul Eduard v. Fock (sündinud 1798. aastal ja surnud 1884. aastal) (hauaristilt). Tema isast Gideonist ei mäleta kohalik rahvas enam midagi, Paul Eduard aga on jäänud meelde eeskätt oma erandliku iseloomu ja sellest sõltuvate mõisaelu ümberkorralduste tõttu. Vanapoisina esindanud ta [Landrath Paul Eduard v. Fock] peaaegu põikpäiselt iseärakku tüüpi, kes jaganud muidugi kõigi mõisnikkudega rahva isanda seisundit ja väljaastumisi, kuid erines neist omapärase suhtumisega oma valla rahvasse (Julius Koort, Gustav Veinmann). Isandana hoidnud raudset distsipliini ja nõudnud temale tingimatut austust ja alistumist (Julius Koot). Vanaks saades istunud ta iga päev kandetoolis härrasmaja sissesõidutrepil ja jälginud sealt mõisatööliste tegevust. Juba kaugelt pidid möödaminejad teda teretama ja kui seda pole tähelepanematuses tehtud, lasknud mehe oma ette kutsuda ja käratanud siis: “Kas sul on müts pealakke kinni kasvanud või?” Ka olnud tal igaks juhuks alati vits kaasa võetud (Julius Koot). Vaatamata sellele isandlikule kohtlemisele, polevat ta siiski olnud ülekohtune tolle aja käsituse järele (Villem Altmann). Oma otsuseis olnud ta küll jonnakalt põikpäine, kuid nende otsuste eneste tegemisel lähtunud ta isesugusest oma mõisa rahva eelistamisest ja nende eest hoolitsemise tahtest (Gustav Veinmann). Ta mõisaelu korraldustööd juhtinud alaliselt püüd eraldada oma mõisaala päriselanikke teiste mõsate omadest (Julius Koot). Võõrsilt Sagadisse tulla tahtjaid lükanud ta alati järsult tagasi ja polevat ka heameelega näinud, kui keegi oma inimene tahtnud asuda mujale või mujalt naist võtta (Julius Koot). Sel separalistlikul püüdel - ilmset vaheseina tõmmata Sagadi põliste elanikkude ja väljaspoolsete vahel - avaldanud ka pisemais asjus. Nii olnud Esku surnuaiale, mis kuulus Fockile, matmine oma inimesile vaba, kui aga mõni uus tulnud, tahtnud sinna matta, pidanud ta saama selleks iga kord mõisahärra isikliku loa, mille andmisel ta polevat toiminud sugugi heldekäeliselt (Julius Koot). Selle eraldamispüüde üheks sihiks näib olevat olnud iseäralik soov kasvatada oma mõisa rahvast mingiks musterrahvaks, kes töös tubli ja sõnakuulelik oma härrale (Gustav Veinmann, Julius Koot). Püüdes teha seda iseenesestmõistetavaks traditsiooniks, oli arusaadav ta umbusaldus võõraste vastu, kes võisid tuua ka võõrast vaimu tema mõisasse. See kasvatuskavatsus hoidis teda muidugi ka lähedases kontaktis rahvaga. Nii käinud ta iga aasta isiklikult iga rentniku koduse elu ja majapidamisega tutvumas ja suhtunud nende muredesse ja vajadusisse hoolitsevalt (Villem Altmann). Seda hoolitsust liiga kaugele minemast keelanud aga ta loomulik ihnsus: vaevalt andnud ta valla ehitamiseks puid oma metsast ja seadgi kaugemaist metsadest (Villem Altmann). Kohtuskäimisi ja protsessimisi olnud Sagadi Fockil harva. Kõneldakse kui ainsast juhtumist kellegi Madis Mühlbachi kohtuskäimisest härraga, kes tahtnud teda ta kohalt ära ajada. Protsess kestnud küll mitu aastat, kuid lõppenud taluniku kaotusega, kes pidanud kohalt ikkagi lahkuma. (Villem Villberg) Üldiselt olnud Fockid isikutena vähe silmapaistvad ja rahvas iseloomustab neid kui uniseid inimesi, ainult Landrathile antakse siingi esikoht, väites, et ta olnud tark oma laiaulatuslikkude teadmiste poolest ja arukas omas kõnes (Gustav Veinmann, Johannes Ederberg). Üheks paheliseks eemaletõukavaks jooneks, millest kõneldakse, on aga vana Landrathi jus primare noctis õiguse rohke kasutamine (Villem Villberg). Selle õiguse kasutamisega ühenduses leelutas üks vanake alljärgneva vemmalvärsi, kuid on teadmata ja väga kaheldav, kas need värsid on loodud kohaliku rahva poolt ja käivad just nimetatud Landrathi kohta: Vanaaegne mõisahärra rahvast piinas tuhatvõrra. Mees, kes oli naise võtnud, pidi esmalt mõisa viima. Härra võttas uudsemati, kooris värske mandipoti. (Gustav Pender) Ka olnud Landrath Fock üksikute teenijatega intiimvahekorras, missugune vahekord lõppenud ikka talumehele mehele panekuga; tähendatakse, et Landrathi järeltulijaid olevat õige rohkesti Sagadi rahva seas (Gustav Veinmann). Peale Sagadi mõisa omanud Fockide sugukond ka Kavastu mõisa. Hiljem läinud aga Kavastu mõis kaasavara näol Maydelli kätte, nimelt saanud üks vigane preili Fockide soost abielludes omale Kavastu kaasavaraks. |
|
| Lisaandmed | |
| Tekstimärkus | sisestus http://www.folklore.ee/radar/story.php?area=Haljala&id=1520 õiged lk nr-d originaalist vaadata |
| Tööprotsess | |
| IDkood (Koobas) | 35083 |
| Sisestaja | Mari-Ann Remmel |
| Sisestuskuupäev | 03.04.2019 |
| Lisatud | 03.04.2019 14:03 |
| Viimati muudetud | 24.09.2019 23:05 |
| Andmed Kivikeses | |
| Säiliku viide | EKLA, f 199 , m 57 |
| Säilik | |
| Pala | |