Teade
| Arhiiviandmed | |||||||
| Viide | H II 41, 137/8 (3) | ||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Täisviide | H II 41, 137/8, 155 (3) – Gustav Tikerpuu (1888) | ||||||
| Viite osad | Kogu:H IIKöide:41LK1:137LK2:138Pala:3 | ||||||
| Kogumisaasta(d) | 1888 | ||||||
| Kogujad |
|
||||||
| Pala päritolukoht | Läänemaa, Pühalepa, Suuremõisa |
||||||
| Teksti sisu | |||||||
| Objekti liik | asula, mõis, veski | ||||||
| Tegelased | hiid/kurat, vaimulik | ||||||
| Žanr | muist | ||||||
| Jututüüp | Tondid Suuremõisas: Paljas naine tulnud veskisse ja viib kassi ära; kurat mängib Suuremõisa härradega kaarte; tondid käinud Suuremõisa mõisas, kui kukk laulnud sõitnud Kallastusse, kus Vp sepapada on, kirikuõp ajanud Vp sepapatta tagasi | ||||||
| Pärimuskohad | |||||||
| Koht 1 | |||||||
| Objekti nimetus | Vanapagana sepapada | ||||||
| Vana maakond | Läänemaa | ||||||
| Kihelkond | Pühalepa | ||||||
| Vana küla | Kallastu | ||||||
| Uus maakond | Hiiu maakond | ||||||
| Koht 2 | |||||||
| Objekti nimetus | Suuremõisa veski | ||||||
| Vana maakond | Läänemaa | ||||||
| Kihelkond | Pühalepa | ||||||
| Vana küla | Suuremõisa | ||||||
| Uus maakond | Hiiu maakond | ||||||
| Uus küla | Suuremõisa | ||||||
| Koht 3 | |||||||
| Objekti nimetus | Suuremõisa mõis | ||||||
| Vana maakond | Läänemaa | ||||||
| Kihelkond | Pühalepa | ||||||
| Vana küla | Suuremõisa | ||||||
| Uus maakond | Hiiu maakond | ||||||
| Uus küla | Suuremõisa | ||||||
| Tekst | |||||||
| Tondid Suuremõisas (Põheleppe keelemurdes) a) Nearilaupe õhto istusid Suuremõisa veski töömehed veskikambris ja pidasid oma vana-aasta lõpetust. Ka vana hall kass, kelle kõht ka täna tais olle, kedras oma lugu soja ahjo kõrvas pingi päel. Säel läheb uks äkiste lahte, üks naisterahvas vahib ukse vahelt sisse, paljad rinnad ja käevarred. Kass hakkab vihaga sülgima ja trutsuma, Tont paneb ukse kinni ja teeb jälle lahte. Nenna kolm vei neli kord. Säel vettab vana Veske Pärt kassi ja viskab taale palje rinde päele, Tont tõmmab kassi sülle, lükab ukse kinni ja kassiga veskemäelt alla körtsi poole, kass karjon hulga aego veel käe! b) Ennemuiste mänginud Suuremõisa härrad kangeste kaartid (r[aha]kaardid). Ühe õhto mängin nad jälleged ja äi pannund kas tahelegid, et üks võõras härra pärast neid tuppa tuln ja kaartilaudas ka omale istet vetnud. Ta näitnud nii tuttvad nägu egaühel olevad, et ükske ta nime äi küsinud. Ta mängin väga häeste. Säel püllun üks härra kogematte kaarti laua alle – ja näin: hobusejalad laua all. Kohe kadun võõras ära. d) Ega ööse sõitnud tontid Suuremõisa, tunginud mõisa tubatesse ja teinud hermust mürinat ja kolinat. Homiko sõitnud nad, kui kukk laal nud, Kallastuse, kus Vanapagane sepapada oln. Suuremõisa inimesed näin aga ega humiko rohuaja taga Tonti vankre jälge ridamese, justikui oleks keppika sorkin. Sennest võin selgeste näha, et vankril, kennega ta sõitnod, põidi päel äi oln, vaid paljad kodarad. Inimesed äi saan ühege ööse ta eest änam asu. Õppetaja (Kalleus) hüütud senne kurjavaimu sõnu lugema. Õppetaja tuln mõisa, viskan ennast senne tuppa, kus tontid käin, sohva päele selite, leikan puuõuna pooleks, teise poole pannud laava päele, teise poole pannud oma rünna päele, rist käe, piibleraamat rünna päel. Säel karganud õuna pool laava päelt õppetaja rinna päele teise poole külge ja hakkan kokko. See olle märk, et Vanapoiss tuli. Kohe tõusnud õppetaja üles ja hakkan kurjavaimu sõnu lugema. Pühakirja väe vasto äi jõudnud Vanapoiss panna, vaid pidan taganema, aga luban õppetajale kuju kallale minna, keda ta ka teinud, aga kerkuisant tännutan ta säelt ka minema oma pühade sõnadega. Siis läinud ta oma sepapatta ja äi tulnged säelt änam välja. (M. J. Eiseni "Endise põlve pärandus", säel on pitkemalt.) Nennaviise kadun tondid Suuremõisast, aga Kallastes võib egaüks veel ta sepakoda näha, kõrge kivikaljo äeres on suured raavakihnud, nagud sepaalase päel, mis tagudes tuln, aga paljo suuremad, säelt peksid viimaks naised teda minema oma märja särkidega. |
|||||||
| Redigeeritud tekst | |||||||
| Tondid Suuremõisas (Põheleppe keelemurdes) a) Nearilaupe õhto istusid Suuremõisa veski töömehed veskikambris ja pidasid oma vana-aasta lõpetust. Ka vana hall kass, kelle kõht ka täna tais olle, kedras oma lugu soja ahjo kõrvas pingi päel. Säel läheb uks äkiste lahte, üks naisterahvas vahib ukse vahelt sisse, paljad rinnad ja käevarred. Kass hakkab vihaga sülgima ja trutsuma, Tont paneb ukse kinni ja teeb jälle lahte. Nenna kolm vei neli kord. Säel vettab vana Veske Pärt kassi ja viskab taale palje rinde päele, Tont tõmmab kassi sülle, lükab ukse kinni ja kassiga veskemäelt alla körtsi poole, kass karjon hulga aego veel käe! b) Ennemuiste mänginud Suuremõisa härrad kangeste kaartid (r[aha]kaardid). Ühe õhto mängin nad jälleged ja äi pannund kas tahelegid, et üks võõras härra pärast neid tuppa tuln ja kaartilaudas ka omale istet vetnud. Ta näitnud nii tuttvad nägu egaühel olevad, et ükske ta nime äi küsinud. Ta mängin väga häeste. Säel püllun üks härra kogematte kaarti laua alle – ja näin: hobusejalad laua all. Kohe kadun võõras ära. d) Ega ööse sõitnud tontid Suuremõisa, tunginud mõisa tubatesse ja teinud hermust mürinat ja kolinat. Homiko sõitnud nad, kui kukk laal nud, Kallastuse, kus Vanapagane sepapada oln. Suuremõisa inimesed näin aga ega humiko rohuaja taga Tonti vankre jälge ridamese, justikui oleks keppika sorkin. Sennest võin selgeste näha, et vankril, kennega ta sõitnod, põidi päel äi oln, vaid paljad kodarad. Inimesed äi saan ühege ööse ta eest änam asu. Õppetaja (Kalleus) hüütud senne kurjavaimu sõnu lugema. Õppetaja tuln mõisa, viskan ennast senne tuppa, kus tontid käin, sohva päele selite, leikan puuõuna pooleks, teise poole pannud laava päele, teise poole pannud oma rünna päele, rist käe, piibleraamat rünna päel. Säel karganud õuna pool laava päelt õppetaja rinna päele teise poole külge ja hakkan kokko. See olle märk, et Vanapoiss tuli. Kohe tõusnud õppetaja üles ja hakkan kurjavaimu sõnu lugema. Pühakirja väe vasto äi jõudnud Vanapoiss panna, vaid pidan taganema, aga luban õppetajale kuju kallale minna, keda ta ka teinud, aga kerkuisant tännutan ta säelt ka minema oma pühade sõnadega. Siis läinud ta oma sepapatta ja äi tulnged säelt änam välja. (M. J. Eiseni "Endise põlve pärandus", säel on pitkemalt.) Nennaviise kadun tondid Suuremõisast, aga Kallastes võib egaüks veel ta sepakoda näha, kõrge kivikaljo äeres on suured raavakihnud, nagud sepaalase päel, mis tagudes tuln, aga paljo suuremad, säelt peksid viimaks naised teda minema oma märja särkidega. |
|||||||
| Lisaandmed | |||||||
| Sisu kommentaar | Vp | ||||||
| Tööprotsess | |||||||
| IDkood (Koobas) | 34439 | ||||||
| Sisestaja | Reeli Reinaus | ||||||
| Sisestuskuupäev | 21.11.2018 | ||||||
| Lisatud | 21.11.2018 16:11 | ||||||
| Viimati muudetud | 21.11.2018 16:11 | ||||||
| Andmed Kivikeses | |||||||
| Säiliku viide | H II 41 | ||||||
| Säilik | |||||||
| Pala | |||||||