| Arhiiviandmed |
| Viide |
S 59107/20 (8) |
| Täisviide |
S 59107/20 (8) < Setu, Vilo v., Saputje k. — A. Tammeorg < Maria Taptala (1933) |
| Viite osad |
Kogu:SKöide:LK1:59107LK2:59120Pala:8 |
| Kogumisaasta(d) |
1933 |
| Esitajad |
| Nimi |
Isikumärkus |
Elukoht |
Päritolu |
Päritolumärkus |
Vanus |
Sünniaasta |
| Maarja Taptalo |
|
Setomaa, Seto, Vilo v., Saputje k.
|
|
|
|
|
|
| Kogujad |
|
| Teksti sisu |
| Objekti liik |
kabel, klooster |
| Tegelased |
hiid, valitseja, vaimulik |
| Žanr |
j |
| Jututüüp |
Petseri kloostri ehitamisest. Kuningas Johan Hirmus lõi tsässonas palvetanud vaimulikul pea otsast, too haaras pea ja jooksis pakku. Kuningas ka põgenes, sest hakkas kartma. Saatis sõjaväe seda meest otsima, kuid viimaks leebus, kui selgus, et tegu püha mehega ja andis käsu hakata kloostri ehitama |
| Pärimuskohad |
| Koht 1 |
| Objekti nimetus |
Petseri klooster |
| Vana maakond |
Setomaa |
| Kihelkond |
Seto (RU) |
| Vana küla |
Petseri |
| Uus küla |
Petseri |
| Tekst |
Kuis Petserehe mastõr sai
Tuul aol, ku Johan Hirmsa kunigas ol'l, ol´l Petsere mastõra asõmõl üts väikene tsässonakõnõ ja mõisa. Mõisa valitseja ol'l üts arhirei ja arhirei pidi tuuh tsässonakõsõh pallust. Tuu tsässon ol'l väega illos, kohki olõ-õs säänest nii ilosat majja õi ka lossi. Ütskõrd sis tuu arhirei pidä sääl tsässonah pallust ja sis vanast muidogi ol'l mõisal müürü ümbre korgõ, niigu nokki omma Petsere mastõrah, sis oks ol´l viil pal'lo korgõba ja raudvärä iih suurõ ja sis ol'l õgal puul vahi. Arhirei mõisavalitseja pidä tsässonah pallust, tuvas timäle sõna, õt kunigas tulõ. Arhirei ka ruttu kerkost vällä ja kunigalõ vasta, noih samuti rõivih, mis kerkoh säläh olli, uma kullanõ küpär kõik pääh, rõiva vai riisa'' kõik pääl, lätt kunigalõ vasta. Kunigas sõit katõ hobõsõga, ilosih rattih, kutsõr ede pääl. Arhirei sai vasta, kutsõr pidi hobõsõ kinni ja kunigas Johan Hirmsa tul'l rattist maha ja tuu arhirei mõisavalitsõja lätt kunigat teretämä, a kunigas haar'd mõõga vällä, lei mõõgaga arhirejal pää otsast. Arhirei haar'd pää maast üska ja tsässonahe pakku. Kunigas hiitü ar ja pakku, jät't uma ratta, hobõsõ ja kõõ Petsere mõisahe. No om timä mastõr ja parhillagi omma Petsere mastõrah nuu ratta viil nätä. Kunigas hiitü nii ar, õt olõ-õs inäp meeleh tuudki, õt hobõsõga saa jo rutupahe paeda, ja näk'k õnnõ, õt tuu arhirei mõisavalitsõja haar'd uma pää maast ja pakku. Johan Hirmsa mõtõl´, õt taa om pühä ineminõ, mõisavalitsõja, a tuu ol´l üts vägimiis, timä kirst om parhillagi Petsere mastõrah püha Vaar'a kerkoh. Kunigas pagõsi ar kavvõndõhe Petserest, peläs' väega, õt no saa hindäl ka surma, püha inemisõ pää lei otsast. „Inne olõ ma külält päid otsast pesnu, a kedagi näe-es niiviisi, õt haard uma pää, mis ol´l otsast lüüd, üska, ja pakku.“ Ja tuud kõik rahvas ka näk'k, kes sääl tsässonah olli, õt pääldä juus'k tsässonahe ja ka mõtli, õt püha miis. A timä olõ-õs joht pühä miis, a täl ol´l nii' pal'lo jõudu seeh hindäl viil, ku jõudsõ ar joosta tsässonahe. Johan Hirmus, tollõaignõ kunigas, olõ-õs õnne nännü arhireija, ja mõtõl', õt s'oo om ka kunigas, kai tsässonat, tuu ol´l väega illos, mõtõl', õt timä tah elas seeh. „Ma olõ kunigas ja mul olõ-õi nii ilosat majja.“ Tul´l siiä üles ja leigi arhirejal pää otsast ja timäl ol´l ka viil ilosa rõiva ja küpar pääh. Kunigas pagõsi kavvõndõhe ar ja elli sääl munõ päävä ja saat' üte salga sõaväke sinna kaema, mis sääl om. Sõavägi tul´l Petserehe mastõrahe ja näksi sis tuud püha miist takah otsma, a tuu miis ol´l rüüvlil ar võõdõt ja ar matõt maa sisse, sinna Petsere mastõrahe mäe sisse uustõ ja ol´l üts pühäne ette pant. Sõavägi otsõ kõõ mastõra läbi ja õs lövvä ar kostki tuud miist. Peräst sai sõaväele kostki tiidä, õt sääl mäe seeh eläse rüüvli ja sõavägi läts sis sinna mäe sisse rüüvlit ar häötämä. Lätsi sinna mäe mano ja kaesõ — mäe seeh kõik oosõ läävä sisse, oosõ väega pümme ja pal'lo, kõigi pooli haro, õs tohi sinna sisse minna, pelksi rüüvlit. Pümmega näe ka-i midagi, last ar hindä ka rüüvlil tappa. A sääl oosih olõ-õs inäp kedagi, ku sõavägi sinna lats, rüüvli ol´l amki ja munõst tõõsõst oosõst väläh. No nii sõavägi võt't tulõ ja sis lätsi uusi otsma, kas siih om kedägi vai olõ-õi. Läävä, läävä uusi pite, tulõ-õi otsa õi viirt, kõigi pooli haro, a mõista-ai tagasi ka tulla inäp, käävä sääl oosih mitu, mitu päivä, õks saa-ai vällä. Läävä munt uust pite, sääl tulõ vesi vasta, sinna õi saa minnä. Tulõva säält ar tagasi, laava tõistõ harro, sääl õi tulõ jäl otsa. Käändvä tagasi, jäl tulõva, tulõva, saa-ai vällä ka kunagi. Käve seeni, koon vässü ar ja jäiegi sinna uustõ maga[ma]. A sääl oosõh maa pääl maatõh jäi haigõst ja kuuli ar. Kunigas Johan Hirmsa uut, uut sõaväke tagasi: õi tulõ. Mis tetä, mõtlõs. Kunigas võt't viil kats salka sõaväke üteh ja tul'1 kaema — õi olõ sõaväke kohki. Küsüs' sääl munõ mehe käest, kos tuu sõavägi läts. Ülti vasta näile nii, õt sõavägi läts mäe sisse uusi rüüvlit otsma ja jäiegi sinnä. No nii kunigas an'd käsu sõaväele ütele salgalõ, õt: „Ti piät näist uusist rüüvli vällä ajama ja sõaväe takah otsma.“ No nii tuu salk läts uusi sisse ja võti tulõ üteh ja söögi ja läävä uusi pite edesi, alati ütte uust pite. A nimä saiki tuuhu uustõ, kua uus' läts Kiijovahe vällä ja nimä läts, läts ja sai' ka Kiijovahe vällä. Kunigas uut, uut, õi tulõ tagasi, mõtõl' jäl, mis no saa. No nii ütles sõaväele: „Läämi ka uustõ otsma, kos nimä jäie.“ Ni nii [= need] läävä ka, kunigas kõkõ iih ja tõõsõ takah, a nimä õs lää ütte uust pite edesi, nimä käve kõõ oosõ ar inne, mis ol´l hüvvä kätt, käävä, käävä ja nägeva: tiiä-äi, mis pilises edepuul. Lääva lähepähe, kaesõ, suur meri iih. Mis no saa, käändvä ruttu tagasi ja kõnõlõsõ: „Tuu sõavägi vast omgi siiä merde ar uppunu.“ Tulõva tagasi ja jäi läävä uust pite edesi ja jäl käänüs hüäle poolõ üts haro, läävä sinnä, sääl jäi pilises edimiä, mõtlõsõ: jäl meri. Läävä veitkese lähepähe, kaesõ, õt toh joht meri olõ-õi tah, om sääne ku kuld, mõtligi, õt tah om rüüvli kuld. Läävä mano, kaesõ: üts nelänulgalinõ pühäne saina seeh ja rist otsah. Kunigas käs'k tuu pühäse ar säält võtta. Soldati võtva ar pühäse säält ja kaesõ: pühäse takah üts kuuljakirst. Kunigas käs'k kirstu vallalõ võtta ja kaia, kes seeh om. Soldadi võtva kirstu vallalõ ja kunigas kaes — tuu miis kirstuh seeh ja pää otsah. Kunigas mõtõl', õt s'oo om püha miis õks olnu, näe, pää otsa kasunu ja maa seeh, kirstuh ja pühäne iih. Kunigas käs'k pühäse ja kuulja kõõ kirstuga üteh võtta ja tul'l tagasi tulõma. Tulõva, tulõva, õi mõistaki nimä ka vällä tulla. Käävä, käävä — saie sinna tuuhu uustõ, koh tuu sõasalk ar koolnu. Kunigas kaes: s'oo om edimäne salk sõaväke, a koh tuu tõõnõ sõasalk om? Vaia tuu ka ar otsi. Käävä, käävä uusi pite, kaesõ: valu jo paistus edepuul. Tulõva valla oosõst ja veie kuulja ja pühäse tsässonahe. Kunigas an'd rahvalõ käsu, õt siia mastõr tetä, ja naksigi tegema Petserehe mastõrat. Kõkõ inne teie ar püha Maar'a kerigu ja teie tuu plaani järge, mändse oosõ ol'l. Näe, selle omgi Petsere püha Maar'a kerk uus'liganõ ja sääl om ka oosõ kottal tuu pühäne, mis oosõst löuti, hüä käe puul tõõsõh haroh ja vägimiis om ka sääl kirstuh hüä käe puul saina kõrval. Tuu pühäne ol'l õnnõ pal'lo vähäp ku no om. Tuu pühäne, mis om oosõst, löut, om keskpaigah, a kats tõist om tett kõrvalõ, üts üteh poolõh, tõõnõ tõõsõh poolõh. Kuniga ratta omma ka mastõrah parhillaki viil. Rohkem ma õi tiiä edesi kõnõlda. Setä kõnõli mu vanaesä esä nii ja mullõ kõnõli vanaesä.
|
| Redigeeritud tekst |
Kuis Petserehe mastõr sai
Tuul aol, ku Johan Hirmsa kunigas ol'l, ol´l Petsere mastõra asõmõl üts väikene tsässonakõnõ ja mõisa. Mõisa valitseja ol'l üts arhirei ja arhirei pidi tuuh tsässonakõsõh pallust. Tuu tsässon ol'l väega illos, kohki olõ-õs säänest nii ilosat majja õi ka lossi. Ütskõrd sis tuu arhirei pidä sääl tsässonah pallust ja sis vanast muidogi ol'l mõisal müürü ümbre korgõ, niigu nokki omma Petsere mastõrah, sis oks ol´l viil pal'lo korgõba ja raudvärä iih suurõ ja sis ol'l õgal puul vahi. Arhirei mõisavalitseja pidä tsässonah pallust, tuvas timäle sõna, õt kunigas tulõ. Arhirei ka ruttu kerkost vällä ja kunigalõ vasta, noih samuti rõivih, mis kerkoh säläh olli, uma kullanõ küpär kõik pääh, rõiva vai riisa'' kõik pääl, lätt kunigalõ vasta. Kunigas sõit katõ hobõsõga, ilosih rattih, kutsõr ede pääl. Arhirei sai vasta, kutsõr pidi hobõsõ kinni ja kunigas Johan Hirmsa tul'l rattist maha ja tuu arhirei mõisavalitsõja lätt kunigat teretämä, a kunigas haar'd mõõga vällä, lei mõõgaga arhirejal pää otsast. Arhirei haar'd pää maast üska ja tsässonahe pakku. Kunigas hiitü ar ja pakku, jät't uma ratta, hobõsõ ja kõõ Petsere mõisahe. No om timä mastõr ja parhillagi omma Petsere mastõrah nuu ratta viil nätä. Kunigas hiitü nii ar, õt olõ-õs inäp meeleh tuudki, õt hobõsõga saa jo rutupahe paeda, ja näk'k õnnõ, õt tuu arhirei mõisavalitsõja haar'd uma pää maast ja pakku. Johan Hirmsa mõtõl´, õt taa om pühä ineminõ, mõisavalitsõja, a tuu ol´l üts vägimiis, timä kirst om parhillagi Petsere mastõrah püha Vaar'a kerkoh. Kunigas pagõsi ar kavvõndõhe Petserest, peläs' väega, õt no saa hindäl ka surma, püha inemisõ pää lei otsast. „Inne olõ ma külält päid otsast pesnu, a kedagi näe-es niiviisi, õt haard uma pää, mis ol´l otsast lüüd, üska, ja pakku.“ Ja tuud kõik rahvas ka näk'k, kes sääl tsässonah olli, õt pääldä juus'k tsässonahe ja ka mõtli, õt püha miis. A timä olõ-õs joht pühä miis, a täl ol´l nii' pal'lo jõudu seeh hindäl viil, ku jõudsõ ar joosta tsässonahe. Johan Hirmus, tollõaignõ kunigas, olõ-õs õnne nännü arhireija, ja mõtõl', õt s'oo om ka kunigas, kai tsässonat, tuu ol´l väega illos, mõtõl', õt timä tah elas seeh. „Ma olõ kunigas ja mul olõ-õi nii ilosat majja.“ Tul´l siiä üles ja leigi arhirejal pää otsast ja timäl ol´l ka viil ilosa rõiva ja küpar pääh. Kunigas pagõsi kavvõndõhe ar ja elli sääl munõ päävä ja saat' üte salga sõaväke sinna kaema, mis sääl om. Sõavägi tul´l Petserehe mastõrahe ja näksi sis tuud püha miist takah otsma, a tuu miis ol´l rüüvlil ar võõdõt ja ar matõt maa sisse, sinna Petsere mastõrahe mäe sisse uustõ ja ol´l üts pühäne ette pant. Sõavägi otsõ kõõ mastõra läbi ja õs lövvä ar kostki tuud miist. Peräst sai sõaväele kostki tiidä, õt sääl mäe seeh eläse rüüvli ja sõavägi läts sis sinna mäe sisse rüüvlit ar häötämä. Lätsi sinna mäe mano ja kaesõ — mäe seeh kõik oosõ läävä sisse, oosõ väega pümme ja pal'lo, kõigi pooli haro, õs tohi sinna sisse minna, pelksi rüüvlit. Pümmega näe ka-i midagi, last ar hindä ka rüüvlil tappa. A sääl oosih olõ-õs inäp kedagi, ku sõavägi sinna lats, rüüvli ol´l amki ja munõst tõõsõst oosõst väläh. No nii sõavägi võt't tulõ ja sis lätsi uusi otsma, kas siih om kedägi vai olõ-õi. Läävä, läävä uusi pite, tulõ-õi otsa õi viirt, kõigi pooli haro, a mõista-ai tagasi ka tulla inäp, käävä sääl oosih mitu, mitu päivä, õks saa-ai vällä. Läävä munt uust pite, sääl tulõ vesi vasta, sinna õi saa minnä. Tulõva säält ar tagasi, laava tõistõ harro, sääl õi tulõ jäl otsa. Käändvä tagasi, jäl tulõva, tulõva, saa-ai vällä ka kunagi. Käve seeni, koon vässü ar ja jäiegi sinna uustõ maga[ma]. A sääl oosõh maa pääl maatõh jäi haigõst ja kuuli ar. Kunigas Johan Hirmsa uut, uut sõaväke tagasi: õi tulõ. Mis tetä, mõtlõs. Kunigas võt't viil kats salka sõaväke üteh ja tul'1 kaema — õi olõ sõaväke kohki. Küsüs' sääl munõ mehe käest, kos tuu sõavägi läts. Ülti vasta näile nii, õt sõavägi läts mäe sisse uusi rüüvlit otsma ja jäiegi sinnä. No nii kunigas an'd käsu sõaväele ütele salgalõ, õt: „Ti piät näist uusist rüüvli vällä ajama ja sõaväe takah otsma.“ No nii tuu salk läts uusi sisse ja võti tulõ üteh ja söögi ja läävä uusi pite edesi, alati ütte uust pite. A nimä saiki tuuhu uustõ, kua uus' läts Kiijovahe vällä ja nimä läts, läts ja sai' ka Kiijovahe vällä. Kunigas uut, uut, õi tulõ tagasi, mõtõl' jäl, mis no saa. No nii ütles sõaväele: „Läämi ka uustõ otsma, kos nimä jäie.“ Ni nii [= need] läävä ka, kunigas kõkõ iih ja tõõsõ takah, a nimä õs lää ütte uust pite edesi, nimä käve kõõ oosõ ar inne, mis ol´l hüvvä kätt, käävä, käävä ja nägeva: tiiä-äi, mis pilises edepuul. Lääva lähepähe, kaesõ, suur meri iih. Mis no saa, käändvä ruttu tagasi ja kõnõlõsõ: „Tuu sõavägi vast omgi siiä merde ar uppunu.“ Tulõva tagasi ja jäi läävä uust pite edesi ja jäl käänüs hüäle poolõ üts haro, läävä sinnä, sääl jäi pilises edimiä, mõtlõsõ: jäl meri. Läävä veitkese lähepähe, kaesõ, õt toh joht meri olõ-õi tah, om sääne ku kuld, mõtligi, õt tah om rüüvli kuld. Läävä mano, kaesõ: üts nelänulgalinõ pühäne saina seeh ja rist otsah. Kunigas käs'k tuu pühäse ar säält võtta. Soldati võtva ar pühäse säält ja kaesõ: pühäse takah üts kuuljakirst. Kunigas käs'k kirstu vallalõ võtta ja kaia, kes seeh om. Soldadi võtva kirstu vallalõ ja kunigas kaes — tuu miis kirstuh seeh ja pää otsah. Kunigas mõtõl', õt s'oo om püha miis õks olnu, näe, pää otsa kasunu ja maa seeh, kirstuh ja pühäne iih. Kunigas käs'k pühäse ja kuulja kõõ kirstuga üteh võtta ja tul'l tagasi tulõma. Tulõva, tulõva, õi mõistaki nimä ka vällä tulla. Käävä, käävä — saie sinna tuuhu uustõ, koh tuu sõasalk ar koolnu. Kunigas kaes: s'oo om edimäne salk sõaväke, a koh tuu tõõnõ sõasalk om? Vaia tuu ka ar otsi. Käävä, käävä uusi pite, kaesõ: valu jo paistus edepuul. Tulõva valla oosõst ja veie kuulja ja pühäse tsässonahe. Kunigas an'd rahvalõ käsu, õt siia mastõr tetä, ja naksigi tegema Petserehe mastõrat. Kõkõ inne teie ar püha Maar'a kerigu ja teie tuu plaani järge, mändse oosõ ol'l. Näe, selle omgi Petsere püha Maar'a kerk uus'liganõ ja sääl om ka oosõ kottal tuu pühäne, mis oosõst löuti, hüä käe puul tõõsõh haroh ja vägimiis om ka sääl kirstuh hüä käe puul saina kõrval. Tuu pühäne ol'l õnnõ pal'lo vähäp ku no om. Tuu pühäne, mis om oosõst, löut, om keskpaigah, a kats tõist om tett kõrvalõ, üts üteh poolõh, tõõnõ tõõsõh poolõh. Kuniga ratta omma ka mastõrah parhillaki viil. Rohkem ma õi tiiä edesi kõnõlda. Setä kõnõli mu vanaesä esä nii ja mullõ kõnõli vanaesä.
|
| Lisaandmed |
| Sisu kommentaar |
Petseri vägimees |
| Tööprotsess |
| IDkood (Koobas) |
34421 |
| Sisestaja |
Reeli Reinaus |
| Sisestuskuupäev |
20.11.2018 |
| Lisatud |
20.11.2018 16:14 |
| Viimati muudetud |
21.11.2018 23:21 |
| Andmed Kivikeses |
| Säiliku viide |
S |
| Säilik |
|
| Pala |
|
