Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide S 48203/9 (14)
Täisviide S 48203/9 (14) < Setu, Mäe v., Võõpsu k. < Järvesini v., Võparsova k. < Mäe v., Varesmäe k. — N. Sõrmus < Marie Kütte, sünd. 1862. a. (1932)
Viite osad Kogu:SKöide:LK1:48203LK2:48209Pala:14
Kogumisaasta(d) 1932
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Marie Kütte Setomaa, Seto, Mäe v., Võõpsu k.
Setomaa, Seto, Mäe v., Varesmäe k.
1862
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Nikolai Sõrmus
Teksti sisu
Objekti liik klooster, linn
Tegelased hiid, vaimulik
Muud märksõnad sõda
Žanr muist, j
Jututüüp Kolm tugevat venda, kes ehitasid Pihkvat, Irboskat ja Petserit, loopisid ühte vasarat üksteisele. Üks viimaks heitis Petseri magama ja ütles, et ta enne ei tõuse, kui sõda tuleb.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Petseri klooster
Vana maakond Setomaa
Kihelkond Seto (RU)
Vana küla Petseri
Uus küla Petseri
Koht 2
Objekti nimetus Petseri
Vana maakond Setomaa
Kihelkond Seto (RU)
Vana küla Petseri
Uus küla Petseri
Koht 3
Objekti nimetus Irboska
Vana maakond välismaa
Kihelkond Venemaa
Vana küla Irboska
Uus küla Irboska
Koht 4
Objekti nimetus Pihkva
Vana maakond välismaa
Kihelkond Venemaa
Vana küla Pihkva
Uus küla Pihkva
Tekst
Ammu, ammu elle Setomaal üts väiga kõva vägimiis, hirmus kõva ol'l tõõnõ olnu, es olõ miist, keda ta es jõvva maaha panda, ega es olõ asja olnu', mida ta es jõvva üles nõsta'.
Setomaa vägimehel ol'l ka kats veljä. Üts näid elle Irboskah ja tõõnõ Pihkvah. Kõik kolm veljä olliva väiga tüüka mehe ja teivä kah tüüd, nii et ilm värisi. Nimä teivä iiskätt ehitusetüüd. Tuu veli, kes Pihkvah elle, ehit' Pihkva liina, tuu veli, kes Irboskah eile, ehit' Irboskat ja Setomaa vägimiis ehit' Petseri liina. Üle kolmõ kangõlasõst vägimehe ol´l näit ainolt üts vassar. Ja kui juhto, et mõnõlõ tõõsõlõ ka ol'l vasarat vaja, sis tuu hõigas' uma kõva, müristäjä helüga vasara järge ja sis tuu veli, kelle käeh vassar ol´l, heit' vasarat tarvitajalõ velele üle pilve. Niimuudo ellevä kõik vele tublistõ ja saiva ütstõõsõga väiga häste läbi. Tuu veli, kes Petsereh elle, tuu olla näist kõgõ tugõvamp vägimiis olnu ja tuu veli käve iga päiv hirmus pal´lo maad maaha. Nii pal'lo maad, et egapäävätse käümisega kak'k timä säidsekümmend paare saapet ar. Nuu saapa pidivä liinaesändä vägimehele ostma — nii ol'l näide lepüng. Viimäte aga leivä liinaesändä kokko ja peivä nõud, et nimä ei jõvva vägimehele kuigemuudo viländ saapet muruhtõda, jääva niimuudo vaesõst. Ja liinaesändä annavagi-ei inämb vägimehele säidsekümmend paare saapet pääväst. Vägimiis aga sai tuu pääle väiga vihatsõst, palja jalgoga es taha ta ka kävvö ja läts tuuperäst Petsere manstere ja heidäs sääl oosõ suu pääle magama, võt´t tekige pääle. Es' ol'l viil ütelnö: „Inne ma siist üles ei tulõ, kui Setomaalõ sõda tulõ. Sis tulõ ma ja rehmi kõik vainlasõ vällä!“ Ütskõrd aga olliva kelmi poisi vägimehest müüda lännü ja sis ütelnu: „Hõe, vägimiis, tulõ üles, sõda sööse setokaise!“ Vägimiis nõstnoge pää üles ja ringutanud hinnast ja küüsünü: „Koh puul nuu' vainlasõ' ommava?“ Aga kelmi poisi, kui näiva, et vägimiis nõsõs, pagõseva pümmehehe uustõ nii kui võidsõva. Na tiidsevä, et ku vägimiis petjet kätte saasõ, sis ei jäta inämb konte ka kokko. Vägimiis aga, kui arvo sai, et timmä om petetö, heidäs' suurõ süämetävvega jäleke magama ja ütel': „Kui minoga säänest nalja tetäs, sis ei tulõ ma inämb inne üles, kui Petseri manasteri alavärjest tulõ veri sisse ja ülematsist juusk vällä. Sis tulõ ma üles ja tuu seto rahvalõ õnnõ ja aja vainlasõ kõik ütene mitmõsaa versta taadõ!“ Vägimiis heidäs' sis jälke magama ja tõmmas' teki ülene pääle, nii et mitte kiäke timmä nätä es või. Pal'lo, kes uuse kävevä kaemah, es tohivage käia ja teki viirt üles nõsta, pelksevä, et saat surma, kui püha vägimiist putut. Aga mõnõ' julgõmba' inemese' olliva õks nõstnova teki viirt üles kah ja kaenova vägimiist. Es olõ surma küll kedäge saanu, aga vägimiis es taha, et patonõ rahvas timmä kaiva. Ja tuuperäst läts vägimehe käsi säält kotselt veitkene mädänema, kohe inemese' külge puttõva. Pühä' mehe' aga, kes sääl manasterih ellevä, es taha ka tuud, et vägimiist käperdädäs ja nimä lasiva tälle kirstu tetä ja panniva timä kirsto, et rahvas timmä inämb putto es saasi. Tuu kirst om ar pühendet ja kõvastõ kinni pant. Tuud ei tohi mitte kiäke aäia ega vallalõ võtta. Küll vägimiis eis' nõsõs ütskõrd kõgõ kaasõga üles, kui aig tulõ. Kago sis tulõva viil ilosa ja rõõmupäävä, sis saavat ilm perüs tõistsugumatsõst kui nüüd om.
Redigeeritud tekst
Ammu, ammu elle Setomaal üts väiga kõva vägimiis, hirmus kõva ol'l tõõnõ olnu, es olõ miist, keda ta es jõvva maaha panda, ega es olõ asja olnu', mida ta es jõvva üles nõsta'.
Setomaa vägimehel ol'l ka kats veljä. Üts näid elle Irboskah ja tõõnõ Pihkvah. Kõik kolm veljä olliva väiga tüüka mehe ja teivä kah tüüd, nii et ilm värisi. Nimä teivä iiskätt ehitusetüüd. Tuu veli, kes Pihkvah elle, ehit' Pihkva liina, tuu veli, kes Irboskah eile, ehit' Irboskat ja Setomaa vägimiis ehit' Petseri liina. Üle kolmõ kangõlasõst vägimehe ol´l näit ainolt üts vassar. Ja kui juhto, et mõnõlõ tõõsõlõ ka ol'l vasarat vaja, sis tuu hõigas' uma kõva, müristäjä helüga vasara järge ja sis tuu veli, kelle käeh vassar ol´l, heit' vasarat tarvitajalõ velele üle pilve. Niimuudo ellevä kõik vele tublistõ ja saiva ütstõõsõga väiga häste läbi. Tuu veli, kes Petsereh elle, tuu olla näist kõgõ tugõvamp vägimiis olnu ja tuu veli käve iga päiv hirmus pal´lo maad maaha. Nii pal'lo maad, et egapäävätse käümisega kak'k timä säidsekümmend paare saapet ar. Nuu saapa pidivä liinaesändä vägimehele ostma — nii ol'l näide lepüng. Viimäte aga leivä liinaesändä kokko ja peivä nõud, et nimä ei jõvva vägimehele kuigemuudo viländ saapet muruhtõda, jääva niimuudo vaesõst. Ja liinaesändä annavagi-ei inämb vägimehele säidsekümmend paare saapet pääväst. Vägimiis aga sai tuu pääle väiga vihatsõst, palja jalgoga es taha ta ka kävvö ja läts tuuperäst Petsere manstere ja heidäs sääl oosõ suu pääle magama, võt´t tekige pääle. Es' ol'l viil ütelnö: „Inne ma siist üles ei tulõ, kui Setomaalõ sõda tulõ. Sis tulõ ma ja rehmi kõik vainlasõ vällä!“ Ütskõrd aga olliva kelmi poisi vägimehest müüda lännü ja sis ütelnu: „Hõe, vägimiis, tulõ üles, sõda sööse setokaise!“ Vägimiis nõstnoge pää üles ja ringutanud hinnast ja küüsünü: „Koh puul nuu' vainlasõ' ommava?“ Aga kelmi poisi, kui näiva, et vägimiis nõsõs, pagõseva pümmehehe uustõ nii kui võidsõva. Na tiidsevä, et ku vägimiis petjet kätte saasõ, sis ei jäta inämb konte ka kokko. Vägimiis aga, kui arvo sai, et timmä om petetö, heidäs' suurõ süämetävvega jäleke magama ja ütel': „Kui minoga säänest nalja tetäs, sis ei tulõ ma inämb inne üles, kui Petseri manasteri alavärjest tulõ veri sisse ja ülematsist juusk vällä. Sis tulõ ma üles ja tuu seto rahvalõ õnnõ ja aja vainlasõ kõik ütene mitmõsaa versta taadõ!“ Vägimiis heidäs' sis jälke magama ja tõmmas' teki ülene pääle, nii et mitte kiäke timmä nätä es või. Pal'lo, kes uuse kävevä kaemah, es tohivage käia ja teki viirt üles nõsta, pelksevä, et saat surma, kui püha vägimiist putut. Aga mõnõ' julgõmba' inemese' olliva õks nõstnova teki viirt üles kah ja kaenova vägimiist. Es olõ surma küll kedäge saanu, aga vägimiis es taha, et patonõ rahvas timmä kaiva. Ja tuuperäst läts vägimehe käsi säält kotselt veitkene mädänema, kohe inemese' külge puttõva. Pühä' mehe' aga, kes sääl manasterih ellevä, es taha ka tuud, et vägimiist käperdädäs ja nimä lasiva tälle kirstu tetä ja panniva timä kirsto, et rahvas timmä inämb putto es saasi. Tuu kirst om ar pühendet ja kõvastõ kinni pant. Tuud ei tohi mitte kiäke aäia ega vallalõ võtta. Küll vägimiis eis' nõsõs ütskõrd kõgõ kaasõga üles, kui aig tulõ. Kago sis tulõva viil ilosa ja rõõmupäävä, sis saavat ilm perüs tõistsugumatsõst kui nüüd om.
Lisaandmed
Sisu kommentaar Petseri vägimees
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 34419
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 20.11.2018
Lisatud 20.11.2018 15:18
Viimati muudetud 21.11.2018 23:21
Andmed Kivikeses
Säiliku viide S
Säilik
Pala