AVALEHTTEATEDLogi sisse
Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide E 43753/4
Täisviide E 43753/4 < Jõelähtme, Ehasalu — E. Kaasik (1902)
Viite osad Kogu:EKöide:LK1:43753LK2:43754Pala:
Kogumisaasta(d) 1902
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
E. Kaasik
Pala kogumiskoht Harjumaa, Jõelähtme, Ehasalu
Teksti sisu
Objekti liik mets
Tegelased hiid
Žanr muist, topon
Jututüüp Kaks meest kohanud kord Sillu kõrves hiigelsuurt meest, keda uskusid Ahasveeruse olevat
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Sillu kõrve
Vana maakond Harjumaa
Kihelkond Jõelähtme
Uus maakond Harju maakond
Tekst
Suisel ajal, A. ühel üsna vara homikul tulnud kaks noortmeest Mart ja Mihkel Sillukõrvest kodu poole. Neil olnud sinna asja minna, sellepärast läinud juba teisel päeval sinna, kus nad ka öömaja pidanud, ja hakanud hommiku kaunis varakult, vähe aega peale päikese tõusu kodu poole tulema.
Saanud juba paar versta ära käidud, siis näinud nad ühte suurt meest enestele vastu tulema. See olnud nii pitk, et tema pea metsaga ühekõrgusele ulatanud. Kepp, mida ta käes kannud, olnud kadakapuust ja nii jäme, et seda ühe peenlase palgi ette oleks võidud tarvitada; pastlakingad olnud tal jalgas, kaks musta kotipundart olnud tal seigas, ja tema käik olnud nii pitkaldane, et ta vaevalt ühe jala poolestsaadik teise ette jõudnud panna.
Kui mehed teda esiti näinud, kohmetanud väga ära, aga kui nad juba tema kohta jõudnud, olnud juba niipalju endid kogunud, et temale tere julgenud ütelda.
Aga kui pitk mees oma pea üles tõstis, et vaadata, kes need teretajad on, siis kajastanud ta silmad metsa peale nii, et mehed hoopis ära ehmatanud, ja kui ta veel teretamist vastanud, siis jänud mõlemad mehed tarretanud liikmetega järele vahtima, sest see kostnud nii kui pitkse müristamine, nii et mets kajanud. Alles siis, kui pitk mees nende silmist kadunud olnud, toibunud Mart niipalju omast ehmatusest, et jalgadele tuld mõistnud anda, kuna seda nähes ka Mihkel järele ladunud. Umbes neli versta lasknud nad — teine ees, teine järel, ise vait kui tummad, edasi. Siis vast peasenud Mardil keel lahti ning ütelnud:
«Küll oli aga koletusel kogu vast!»
Mihklil ei olnud nüüdki aega ega lusti vastata, vaid tahtis Mardist mööda rutata. Mart seda nähes jäi ka vait ja ladus aga edasi, et Mihklist taha ei jäeks. Sedaviisi sai Mihkel ometi Mardi kõrvale, kuna ta seiemaani tema järele pidi käima. Nii lasksivad nad versta maad veel edasi, siis vast peasenud ka Mihklil keelepaelad lahti ja hakanud Mardiga, kes juba ennemalt toibunud oli, juttu ajama.
Kui nemad seda külarahva hulkas jutustasivad, siis arvasivad rahvas, kes igaüks isegi mõndasugust nägemist ütlevad olema näinud, selle Ahasveeruse olevat, kes mööda maailma pidada hulkuma ja rahutumalt viimsepäeva tulekut ootama.
Seal ütlesivad mõned, et nemad ennegi seda näinud on.
Kui aasta pärast Mart jälle asjatoimetamise pärast Mihkli juurde läks, siis küsis Mihkel:
«Kas mäletad veel, kui meie Sillu kõrvest tulime?»
«Jah! Nii kui oleks see eile olnud,» vastanud Mart.
Need mehed elavad praegu, 1902. aastal, ja on seda lugu mitu korda jutustanud, milles nende jutud mõlemil ühte lähevad.
Redigeeritud tekst
Suisel ajal, A. ühel üsna vara homikul tulnud kaks noortmeest Mart ja Mihkel Sillukõrvest kodu poole. Neil olnud sinna asja minna, sellepärast läinud juba teisel päeval sinna, kus nad ka öömaja pidanud, ja hakanud hommiku kaunis varakult, vähe aega peale päikese tõusu kodu poole tulema.
Saanud juba paar versta ära käidud, siis näinud nad ühte suurt meest enestele vastu tulema. See olnud nii pitk, et tema pea metsaga ühekõrgusele ulatanud. Kepp, mida ta käes kannud, olnud kadakapuust ja nii jäme, et seda ühe peenlase palgi ette oleks võidud tarvitada; pastlakingad olnud tal jalgas, kaks musta kotipundart olnud tal seigas, ja tema käik olnud nii pitkaldane, et ta vaevalt ühe jala poolestsaadik teise ette jõudnud panna.
Kui mehed teda esiti näinud, kohmetanud väga ära, aga kui nad juba tema kohta jõudnud, olnud juba niipalju endid kogunud, et temale tere julgenud ütelda.
Aga kui pitk mees oma pea üles tõstis, et vaadata, kes need teretajad on, siis kajastanud ta silmad metsa peale nii, et mehed hoopis ära ehmatanud, ja kui ta veel teretamist vastanud, siis jänud mõlemad mehed tarretanud liikmetega järele vahtima, sest see kostnud nii kui pitkse müristamine, nii et mets kajanud. Alles siis, kui pitk mees nende silmist kadunud olnud, toibunud Mart niipalju omast ehmatusest, et jalgadele tuld mõistnud anda, kuna seda nähes ka Mihkel järele ladunud. Umbes neli versta lasknud nad — teine ees, teine järel, ise vait kui tummad, edasi. Siis vast peasenud Mardil keel lahti ning ütelnud:
«Küll oli aga koletusel kogu vast!»
Mihklil ei olnud nüüdki aega ega lusti vastata, vaid tahtis Mardist mööda rutata. Mart seda nähes jäi ka vait ja ladus aga edasi, et Mihklist taha ei jäeks. Sedaviisi sai Mihkel ometi Mardi kõrvale, kuna ta seiemaani tema järele pidi käima. Nii lasksivad nad versta maad veel edasi, siis vast peasenud ka Mihklil keelepaelad lahti ja hakanud Mardiga, kes juba ennemalt toibunud oli, juttu ajama.
Kui nemad seda külarahva hulkas jutustasivad, siis arvasivad rahvas, kes igaüks isegi mõndasugust nägemist ütlevad olema näinud, selle Ahasveeruse olevat, kes mööda maailma pidada hulkuma ja rahutumalt viimsepäeva tulekut ootama.
Seal ütlesivad mõned, et nemad ennegi seda näinud on.
Kui aasta pärast Mart jälle asjatoimetamise pärast Mihkli juurde läks, siis küsis Mihkel:
«Kas mäletad veel, kui meie Sillu kõrvest tulime?»
«Jah! Nii kui oleks see eile olnud,» vastanud Mart.
Need mehed elavad praegu, 1902. aastal, ja on seda lugu mitu korda jutustanud, milles nende jutud mõlemil ühte lähevad.
Lisaandmed
Sisu kommentaar Ahasveerus
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 34393
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 15.11.2018
Lisatud 15.11.2018 19:10
Viimati muudetud 15.11.2018 19:33
Andmed Kivikeses
Säiliku viide E
Säilik
Pala