Oigaje luud Vanast ajanu üits luu õige halest üttepuhku, Kukese Kalmemäe sehen ku oeh! ja ooh! Egäkõrd kui üits inimene teult kodu tulnud säält müödä lännü ja kige rohkep […] üs pääle jäänu, aga ku kaits tükki tulu sis ei joole mitti ojanu. Üitskõrd tullu va Kirn Villem õhtu hil’lä ik teult ütsinti kodu ja ojanu sii luu jälle oige halest ku oeh ja oeh! Meheksel, Jumal ülegu hengegest, ollu õige hirm, tõmmanu kaltsa piiu ja vadinu juosku kodu puole ninda ku ja võtten ja surenugi sellesama juoso pääle ärä! Aga jälle va Naps Olmre veli Hants, kes viina päle nõndasama himukas ollu ku Olmergi panden üitskõrd pää purju ja võtten süäme rindu ja lännü ütsinti üöse Kalmemäest müödä ja ajanu jälle sii luu, mies kulenu terävest, lännü häält müödä manu ja kajunu sinna kottel haugu sissi ja vahel kullenu iki jällesi ja saanugi kätte, ollu üits õige pisek sääreluu. Sii sääreluu ütelnu sis, selle Naps Olmre veli Hantsul, et: hää mies et sa mu vaevast valla pästid. Ole nüüd ka ninda hää mies ja kaeva haud maa sissi ja matta mu maha ja ku sa arvad, et haud joba valmi om ja järgi mõtled jättä, siis võta viel kolm kõrda mulda lapmega, kuralt puolt nurgast, haua jalutsist, sis tule säält üits raha kast vällä, tii sell kolm risti pääle ja võta hauast vällä ja ja võta kaits jagu oma sest rahast ja üits jagu anna kirigu santel, mata haud kinni ja pane pihlapuu puust rist pääle, sest mudu ma rahu ei saa jäijä ku sii raha kast ärä ei võede, seda ma pia valvame.
|