Abja vallan om üits talu, midä Siitämaks kutsutse, sääl om ka üits Siitäme varik, kunn vana Abja Parun om maet. Haud om keldri moodu, kunn üits vall ümber om, kunn iluse puu sehen kasvave. Räägitse, et sii Abja Parun väega kuri om ollu ja sellepest ennäst sinna kotele olli lasken matta. Üte mihele, ketsi õhtu, ku ilm pimmes olli lännu, säält möödä läits, tullu üits poisike vastu ja ütelnu: „Tule mede herra hauda vaatame.“ Miis hakanu hirmuge joosma, aga poisikene joosken temäle järgi. Sis olive nevä maadleme hakanu, ketsi neist aga kuu poole olli saanud, see ollu tõisest üle saanu. Viimäti ku nevä mõlempi ära ollive väsinu, sis alle laskenu teda poisike valla. Miis tullu kodu ja näuten tõistele seppi, midä temä karmani olli panden ja mis maelten katik olli lannu. Miis olli aga mõne minuti peräst ära surnu. Inimese pellänu, et vanapagan neid kiusame tuleb ja teinu temäle metsa üte haua ja matteen tedä ilmä kirstu ja ristite maha. (Vana-Kariste murden.) |