Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA II 54, 170/6 (169)
Täisviide ERA II 54, 170/6 (169) < Tartu-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu — Richard Viidebaum < Kaarel Jürjenson, sünd. Kodaveres 1868 (1932)
Viite osad Kogu:ERA IIKöide:54LK1:170LK2:176Pala:169
Kogumisaasta(d) 1932
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Kaarel Jürjenson Tartumaa, Tartu-Maarja, Kavastu v., Kavastu vanadekodu
1868
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Richard Viidebaum
Teksti sisu
Objekti liik heinamaa
Tegelased hiid
Žanr j, topon, mj
Jututüüp Üks poiss sattus perre, kus elasid vägilased. Poiss hakkas kartma, et kuidas minema saab. Viimaks jooksis ära, kahe vägilase kolmas vend peitis teda vahepeal oma püksitaskus. Vägilaste maja olnud Silmikese heinamaal - Keilama Aadu pojad olid
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Silmikese heinamaa
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Kodavere
Vana küla Alatskivi?
Uus maakond Tartu maakond
Uus küla Alatskivi?
Tekst
Vastaseotsija
Nüüd tuli üks hiiglaaegne naljalorikene meelde.
Keilama Aadu maja olnud Silmikese heinamaa peal ja seal siis elas Keilama Aadu, ja temal oli kolm poega.
Vanem poeg Joosep võttis naise, läks isast lahku ja ehitas omale maja Pedaka mäele — see oli ka seal Alatskivi pool.
Aa sis sures Aadu isi ära, jäi siis lesknaine kahe noorema pojaga majasse. Joosepi maja oli ju lahus, jäi Silmikese heinamaa peale.
Aga siis oli seal üks poeg, kes ei tahtnud isa sõna kuulata — sel nime küll ei ole —, tööd ei tahtnud teha, läks isamajast ära, hulkus mööda ilma ja otsis oma vastast, meest, kes nii kõva jõuga oleks nagu tema; tema oli teistest pisut kõvem ja otsis nüid teist omasarnast. Viimaks juhtus õhtuks selle Keilama Aadu maja juure oma pika reisi peal. Siis läks majasse ja palus perenaiselt öömajaluba ja perenaine lubas:
«Kõige suurema lahkusega võite jääda,» ja esi seadis õhtuks supipada
keema.
No sis poiss istus ja vaatas: Perenaine tõi üks külimit herneid ja pool külimittu kruupe, pani katlasse keema ja sis tõi kolm nülitud vasikat, raidus tükkideks ja pani kõik kolme vasika liha ka katlasse keema. Aga siis see kangemees mõteld, et siia tuleb ikke üks suur pere sööma, kui nii palju kraami pannakse.
Ja kui supp valmis sai, perenaine tõstis lauale ja hulk liha ka ja ütles võõrale:
«Tule sööma, sul kõht tühi, ei jõua niikaua oodata, kuni mu pojad kodu tulevad.»
Ja siis istus see noormees laua juure ja sõi ühe vasikakintsu ära ja pool kaussi suppi. Ei tea, kui suur see kauss just oli, aga ta oli omateada ka ikke tubli sööja.
Ja siis perenaine tõi õlgi sisse, ütles:
«Heida magama!»
Siis heitas ta pikali puhkama sinna õlgede pääle.
Aga siis tulid Aadu naise pojad kodu, küsisid ema käest:
«Kes siin magab?»
Ema ütles:
«Üks võõras noormees tuli, palus öömaja, mina võtsin.»
Siis ütlesid:
«No tule, noormees, üles, hakka meiega õhtut sööma.»
See tuli ka, läks istus nendega lauda — no kui kutsutakse, siis peab ikke minema. No sõi ka seal — nigu kärbes teiste kõrval. Ta oma pojad sõid kumbki vasikatäie liha ära ja paar kausitäit suppi.
Ja siis see võeras noormees vaatas: nüid olen ma vägimeestega kokku saand, aga ei tea, kuidas ma siit pääsen; et kui niimoodi söövad, neil siis ikka jõudu on.
No siis heitsivad magama. Teine heitis teine poole ja võeras heitis vahepeale. Põhu pääle heitsid. Ja siis kui teine poeg õhkas oma suus, nii viskas võõra mehe oma hingeõhuga teisele vastu rindu, teine õhkas vastu ja viskas teisele vastu rindu — nii kloppisid pool ööd poissi. Ja siis uinusid ikka viimaks magama.
Omikul, kui üles ärkasid, siis võeras läks toast välja ja pistis kohe põgenema. Teine poeg läks ukse ette ja hõikas:
«Ära jookse! Tule tagasi, söö kõht täis, mine siis, ega me sulle midagi kurja ei tee.»
Võõras jooksis ikka ära.
Jooksis siis Pedakamäest üles. Ja seal kündis Aadu naise poeg, kes elas neist lahus, — Joosep kündis, kaks härga adra ees. Jooksis sinna:
«Kulla mees, võta mind varju! Need mehed ajavad mind taga.»
See ütles:
«Oh, ära karda, ega need midagi ei tee, need minu vennad.»
Viimaks Joosep pistis selle võõra siiski püksitasku. Ja siis oli tal kuuetaskus piip ja piibuots hõõrus sel põgenejal pealae pealt juuksed ära. — Kui suur see piip just oli, seda ei tea, aga suur ta oli, kui mees ise juba teise võis panna püksitasku.
Ja siis, kui poiss ära läks, siis Joosep laskis põgeneja püksitaskust välja ja pani maha. Siis läks poiss oma isamajasse tagasi ja palus andeks, et ta niimoodi hulkuma oli läind. Siis hakkas isamajas töötama ja elas kuni surmani, enam ei läind hulkuma ega jõumeest otsima.
[Jutustaja ütleb: «Seda kuulsin ühe vana tudikese käest, see on üks rootsiaegne vana jutt.» — Üleskirjutaja märkus.]
Redigeeritud tekst
Vastaseotsija
Nüüd tuli üks hiiglaaegne naljalorikene meelde.
Keilama Aadu maja olnud Silmikese heinamaa peal ja seal siis elas Keilama Aadu, ja temal oli kolm poega.
Vanem poeg Joosep võttis naise, läks isast lahku ja ehitas omale maja Pedaka mäele — see oli ka seal Alatskivi pool.
Aa sis sures Aadu isi ära, jäi siis lesknaine kahe noorema pojaga majasse. Joosepi maja oli ju lahus, jäi Silmikese heinamaa peale.
Aga siis oli seal üks poeg, kes ei tahtnud isa sõna kuulata — sel nime küll ei ole —, tööd ei tahtnud teha, läks isamajast ära, hulkus mööda ilma ja otsis oma vastast, meest, kes nii kõva jõuga oleks nagu tema; tema oli teistest pisut kõvem ja otsis nüid teist omasarnast. Viimaks juhtus õhtuks selle Keilama Aadu maja juure oma pika reisi peal. Siis läks majasse ja palus perenaiselt öömajaluba ja perenaine lubas:
«Kõige suurema lahkusega võite jääda,» ja esi seadis õhtuks supipada
keema.
No sis poiss istus ja vaatas: Perenaine tõi üks külimit herneid ja pool külimittu kruupe, pani katlasse keema ja sis tõi kolm nülitud vasikat, raidus tükkideks ja pani kõik kolme vasika liha ka katlasse keema. Aga siis see kangemees mõteld, et siia tuleb ikke üks suur pere sööma, kui nii palju kraami pannakse.
Ja kui supp valmis sai, perenaine tõstis lauale ja hulk liha ka ja ütles võõrale:
«Tule sööma, sul kõht tühi, ei jõua niikaua oodata, kuni mu pojad kodu tulevad.»
Ja siis istus see noormees laua juure ja sõi ühe vasikakintsu ära ja pool kaussi suppi. Ei tea, kui suur see kauss just oli, aga ta oli omateada ka ikke tubli sööja.
Ja siis perenaine tõi õlgi sisse, ütles:
«Heida magama!»
Siis heitas ta pikali puhkama sinna õlgede pääle.
Aga siis tulid Aadu naise pojad kodu, küsisid ema käest:
«Kes siin magab?»
Ema ütles:
«Üks võõras noormees tuli, palus öömaja, mina võtsin.»
Siis ütlesid:
«No tule, noormees, üles, hakka meiega õhtut sööma.»
See tuli ka, läks istus nendega lauda — no kui kutsutakse, siis peab ikke minema. No sõi ka seal — nigu kärbes teiste kõrval. Ta oma pojad sõid kumbki vasikatäie liha ära ja paar kausitäit suppi.
Ja siis see võeras noormees vaatas: nüid olen ma vägimeestega kokku saand, aga ei tea, kuidas ma siit pääsen; et kui niimoodi söövad, neil siis ikka jõudu on.
No siis heitsivad magama. Teine heitis teine poole ja võeras heitis vahepeale. Põhu pääle heitsid. Ja siis kui teine poeg õhkas oma suus, nii viskas võõra mehe oma hingeõhuga teisele vastu rindu, teine õhkas vastu ja viskas teisele vastu rindu — nii kloppisid pool ööd poissi. Ja siis uinusid ikka viimaks magama.
Omikul, kui üles ärkasid, siis võeras läks toast välja ja pistis kohe põgenema. Teine poeg läks ukse ette ja hõikas:
«Ära jookse! Tule tagasi, söö kõht täis, mine siis, ega me sulle midagi kurja ei tee.»
Võõras jooksis ikka ära.
Jooksis siis Pedakamäest üles. Ja seal kündis Aadu naise poeg, kes elas neist lahus, — Joosep kündis, kaks härga adra ees. Jooksis sinna:
«Kulla mees, võta mind varju! Need mehed ajavad mind taga.»
See ütles:
«Oh, ära karda, ega need midagi ei tee, need minu vennad.»
Viimaks Joosep pistis selle võõra siiski püksitasku. Ja siis oli tal kuuetaskus piip ja piibuots hõõrus sel põgenejal pealae pealt juuksed ära. — Kui suur see piip just oli, seda ei tea, aga suur ta oli, kui mees ise juba teise võis panna püksitasku.
Ja siis, kui poiss ära läks, siis Joosep laskis põgeneja püksitaskust välja ja pani maha. Siis läks poiss oma isamajasse tagasi ja palus andeks, et ta niimoodi hulkuma oli läind. Siis hakkas isamajas töötama ja elas kuni surmani, enam ei läind hulkuma ega jõumeest otsima.
[Jutustaja ütleb: «Seda kuulsin ühe vana tudikese käest, see on üks rootsiaegne vana jutt.» — Üleskirjutaja märkus.]
Lisaandmed
Kirjandus Trükitud: Õpetatud Eesti Seltsi Toimetised XXX. Liber Saecularis II, lk. 843/4.
Sisu kommentaar Kp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 34275
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 30.10.2018
Lisatud 30.10.2018 21:59
Viimati muudetud 30.10.2018 21:59
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA II 54
Säilik
Pala