Torimu ätt. Õige nimi aja jooksul ununenud. Elas ja töötas 1888 aasta ümber. Oli Viljandimaal, Heimthali vallas, Paistu kihelkonnas Torimu talu peremees, Masa kõrtsi lähedal. Torimu ätt mõistis tule sõnu ja selle poolest ol ta väga kuulus. Tulega käis ta ikka ja alati ettevaatamata ümber, aga ometi õnnetusi Torimu talus ei juhtunud. kui Torimu ää laudile või lakka loomadele heinu andma läks, pani ta põleva peeru otsa pidi kas seina vahele ehk õlekatusesse, nii kauaks, kuni loomad söödetud. Ka tervelt tema perele ja sulastel oli luba peremehe eeskujul tulega ümber käia, olgu kas looma laudas, heinaküünis, lakas või mujal, kuid tuleõnnetustest ei teadnud ükski midagi, kõik oli selle poolest korralikult. Nii teadis siis kõik pere ja teised oma ümbruses, et Torimu ätt tulesõna mõistvad ja seda mõistis Torimu ätt täieste. Nii oli siis Torimu ätt rohkem nõid, kui maaarst, sest arstimisest ei teadnud ta midagi. Oma ümbruses oli Torimu ätt kui lugu peetud isik, kellelgile ei olnud temaga mingit viha ega vaenu, pea aegu mingisugust halba olemas. Pere, kes teda teenis, teadis temast alati kiitvalt kõnelda, olgu kodus olles, ehk teisal teenides. Millal Torimu ätt suri, ei ole teeda saanud, sest et nende ridade kirjutada aja jooksul säält teisale on elama asunud.
|