Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide RKM II 37, 285/9
Täisviide RKM II 37, 285/9 < Tartu l. — K. E. Sööt (1949)
Viite osad Kogu:RKM IIKöide:37LK1:285LK2:289Pala:
Kogumisaasta(d) 1949
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
K. E. Sööt
Pala kogumiskoht Tartumaa, Tartu, Tartu l.
Teksti sisu
Objekti liik soo/raba, maastik, tee
Tegelased hiid, hiid/kurat
Žanr muist, andm, aj
Jututüüp Kalevipoja niidukaar Laugesoos - ebamäärane võsalahk, mille tekkele püütakse seletust leida. Talitee üle soo.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Laugesoo
Vana maakond Tartumaa
Kihelkond Nõo
Uus maakond Tartu maakond
Tekst
Kalevipoja niidukaar Laugesoos
Inimesed, kes talveteed Tartust Jõesuu kaudu Viljandi sõidavad, suunduvad harilikult — endise Ilmatsalu mõisa juurest alates — risti üle Lauge soo end. Ulila mõisa välja. Põhja pool piirneb Laugesoo Emajõega, läänest Ulila jõega, mille pahemalt kaldalt algab Ulila oma soo. 1882. aasta talvel oli mul juhus sõita tähendatud teed üle Laugesoo Ilmatsalust Ulilasse. Kaaslaseks oli mul Ilmatsalu mõisa kandimees Kusta Paris. Jõudsime ligikaudu poolele sooteele, kui Paris hobuse peatas ja juhtis mu tähelepanu mingisugusele võsalahule, mis paremat kätt suundus teest ristjoones soolamendikku, umbes kahe heinakaare laiuselt ja künnivao pikkuselt. Võsalahk keskelt kaunis lage — oli äärtelt harvavõitu vaevakaskede ja mõningate männijändrikkudega kaetud. «Siin om Kalevipoja niidukaar,» lausus mu kaaslane. «Kae, kos om ikke miis ollu, kos ta oma vikati om välkuma pannu, ega sääl enämb mõtsa kasva! Messugune maru kaar! Teku tõine miis viil perra!» Kalevipoja niiduloost on teadlik ka minu vend Georg E. Sööt, kes noormehena elas Ilmatsalus, isatalus Kurvitsul. Mõisavalitseja taanlane Dienes, kes olnud humaanne inimene, andnud kord — see olnud arvatavasti 1886. aasta talvel — vallarahvale loa Lauge, resp. Ilmatsalu soost hagu raiuda. Võimalik aga ka, et luba mingisugust polnudki, kuid valitsejahärra vaatas haoraijujaile läbi sõrmede. Nii tarvitanud siis Kurvitsu rahvaski, kellel enda põletismaterjali kasinasti, soodsat juhust Laugesoo võsa ekspluateerimiseks. Vend sõitnud kord sulase Andres Konn'iga hagu tooma. Kui nad soos jõudnud mingisugusele ebamäärasele, poolenisti kinnikasvanud võsalahule, seletanud sulane: «Sii om Kalevipoja niidukaar. Mingu müüda kas või tuhat aastat, kinni ei kasva ta kunagi!» Selle «kaare» ligikonnas leidnud nad vähe kopsakama võsa ja hakanud seal siis nemadki hagu raiuma. Järelmärkus: Raadi valla Tulba talu praeguse peremehe Mihkel Randeri seletuse järgi võis ülalkirjeldatud võsalahk sel viisil tekkinud olla, et muiste seal kohal soos on tõepoolest heina niidetud... Ülearune oleks muidugi praegu veel seletama hakata, et niitja pole olnud mitte Vanapagan ja Hants, vaid harilikud inimesed, keda loomatoidu puudus sundis vesiselt sookamaralt kaareviisi kidurat heina koguma. Kui üks ja sama koht igal suvel paljaks niideti, siis on arusaadav, et seal puutaimed, mis ühes heinakõrtega ikka ja ikka jälle vikati ees langesid, tärgata ega võrsuda ei saanud, kuna nad aga naabruses võisid takistamata kasvama hakata. On aga ka võimalik, et nn. Kalevipoja kaare meistrid olid lihtsad haoraijujad. Ja kui kaar kord olemas oli, siis oli rahval kerge asi talle nime leida.
Redigeeritud tekst
Kalevipoja niidukaar Laugesoos
Inimesed, kes talveteed Tartust Jõesuu kaudu Viljandi sõidavad, suunduvad harilikult — endise Ilmatsalu mõisa juurest alates — risti üle Lauge soo end. Ulila mõisa välja. Põhja pool piirneb Laugesoo Emajõega, läänest Ulila jõega, mille pahemalt kaldalt algab Ulila oma soo. 1882. aasta talvel oli mul juhus sõita tähendatud teed üle Laugesoo Ilmatsalust Ulilasse. Kaaslaseks oli mul Ilmatsalu mõisa kandimees Kusta Paris. Jõudsime ligikaudu poolele sooteele, kui Paris hobuse peatas ja juhtis mu tähelepanu mingisugusele võsalahule, mis paremat kätt suundus teest ristjoones soolamendikku, umbes kahe heinakaare laiuselt ja künnivao pikkuselt. Võsalahk keskelt kaunis lage — oli äärtelt harvavõitu vaevakaskede ja mõningate männijändrikkudega kaetud. «Siin om Kalevipoja niidukaar,» lausus mu kaaslane. «Kae, kos om ikke miis ollu, kos ta oma vikati om välkuma pannu, ega sääl enämb mõtsa kasva! Messugune maru kaar! Teku tõine miis viil perra!» Kalevipoja niiduloost on teadlik ka minu vend Georg E. Sööt, kes noormehena elas Ilmatsalus, isatalus Kurvitsul. Mõisavalitseja taanlane Dienes, kes olnud humaanne inimene, andnud kord — see olnud arvatavasti 1886. aasta talvel — vallarahvale loa Lauge, resp. Ilmatsalu soost hagu raiuda. Võimalik aga ka, et luba mingisugust polnudki, kuid valitsejahärra vaatas haoraijujaile läbi sõrmede. Nii tarvitanud siis Kurvitsu rahvaski, kellel enda põletismaterjali kasinasti, soodsat juhust Laugesoo võsa ekspluateerimiseks. Vend sõitnud kord sulase Andres Konn'iga hagu tooma. Kui nad soos jõudnud mingisugusele ebamäärasele, poolenisti kinnikasvanud võsalahule, seletanud sulane: «Sii om Kalevipoja niidukaar. Mingu müüda kas või tuhat aastat, kinni ei kasva ta kunagi!» Selle «kaare» ligikonnas leidnud nad vähe kopsakama võsa ja hakanud seal siis nemadki hagu raiuma. Järelmärkus: Raadi valla Tulba talu praeguse peremehe Mihkel Randeri seletuse järgi võis ülalkirjeldatud võsalahk sel viisil tekkinud olla, et muiste seal kohal soos on tõepoolest heina niidetud... Ülearune oleks muidugi praegu veel seletama hakata, et niitja pole olnud mitte Vanapagan ja Hants, vaid harilikud inimesed, keda loomatoidu puudus sundis vesiselt sookamaralt kaareviisi kidurat heina koguma. Kui üks ja sama koht igal suvel paljaks niideti, siis on arusaadav, et seal puutaimed, mis ühes heinakõrtega ikka ja ikka jälle vikati ees langesid, tärgata ega võrsuda ei saanud, kuna nad aga naabruses võisid takistamata kasvama hakata. On aga ka võimalik, et nn. Kalevipoja kaare meistrid olid lihtsad haoraijujad. Ja kui kaar kord olemas oli, siis oli rahval kerge asi talle nime leida.
Lisaandmed
Sisu kommentaar Kp, Vp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 34046
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 15.10.2018
Lisatud 15.10.2018 22:30
Viimati muudetud 15.10.2018 22:39
Andmed Kivikeses
Säiliku viide RKM II 37
Säilik
Pala