Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Edasi Kommunismile, 1958
Täisviide Edasi Kommunismile 5. VII 1958, nr. 78, lk. 2. - E. Vunderlich
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1958
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Else Vunderlich
Teksti sisu
Objekti liik allikas, kivi
Tegelased hiid, hiid/kurat
Žanr muist, topon
Jututüüp Kalevipoja kivi - vanapaganad solkinud allika, mille veega Kp oma hobust jootnud. Visanud kivi ühe sarviku pihta, kes jäänud kivi alla
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Kalevipoja kivi
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Kadrina
Vana küla Jõepere
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Uus vald Kadrina vald
Uus küla Jõepere
Koht 2
Objekti nimetus Pundioru allikad
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Kadrina
ERA kood Kad_Jõepere_01
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Koht 3
Objekti nimetus Neeruti mäed
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Kadrina
Vana küla Neeruti
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Uus küla Neeruti
Koht 4
Objekti nimetus Oja
Vana maakond Virumaa
Kihelkond Kadrina
Vana küla Jõepere
Uus maakond Lääne-Viru maakond
Uus küla Jõepere
Tekst
Kalevipoja kivi
Muistend
Kreutzwaldi-nimelise kolhoosi keskuses Jõepere külas vana mõisapargi all asub jõe kaldas suur pooleldi maa seest väljaulatuv hall kivimürakas, mida rahvasuus Kalevipoja kiviks nimetatakse. Kivi alt vuliseb välja hõbeselge veenire, mis on Loobu jõe algallikaks. Kuna jõekallas on kivi kohal väga järsk, siis tundub, nagu ripuks kivi kalda küljes allika kohal, nagu oleks ta sinna hiiglase käega pistetud. Jääb vaid imestada, mis nõiavägi teda kalda sees veel üht otsa pidi kinni peab. Küll on seal põlvest põlve Jõepere küla lapsi hulgakesi peal kargamas käinud, et vaadata, kas kivi tuleb kaldast lahti, kuid ikka on ta seal sama kõvasti kinni nagu ennegi. Kuidas see kivi sinna on sattunud, selle kohta on varematel aegadel liikunud rahvasuus järgmine muistend.
Kui Kalevipoeg Neeruti mägedes kündis, millest sinna mäed, orud ja järved olevat tekkinud, käinud ta Jõepere pargi all Loobu jõe allikal oma hobust jootmas. Seal olnud hea ja puhas vesi, mis ühtlasi kaitsnud ka haiguste ja tõbede vastu.
Kord, kui Kalevipoeg jälle ühel palaval suvepäeval enne kündmaminekut oma hobuse allikale talutas, olevat hobune vett nuusutades norsanud. Kalevipoeg suksutanud ja meelitanud küll hobust jooma, kuid see oli vaid taganenud ja viimaks tagajalgadele püsti ajanud. Pahameelega lahkunud Kalevipoeg allikalt ja talutanud hobust Pundioru allikate poole, et hädaga hobust joota ja ka endale joogivett võtta. Kui ka järgmisel päeval hobune Jõepere allikast vett ei joonud, saanud Kalevipoeg aru, et keegi paha vaim on allika vee ära solkinud või nõidunud.
Järgmistel päevadel hakanud Kalevipoeg künni ajal Jõepere allikat silmas pidama. Kõrgetelt Neeruti vaoharjadelt paistnud Jõepere nagu peo pealt kätte. Kuid midagi kahtlast polevat ta märganud. Kui Kalevipoeg kord aga lõunauinakust virgudes maast üles karanud, et sammudega varju pikkust mõõta, löönud ta silmad kohe Jõepere allika poole ja märganud seal vanasarvikut ennast. Keksinud teine aga pealegi irvitades ümber allika ja sülitanud allikasse. Nüüd olnud Kalevipojal kohe selge, kes allikavee ära solkinud. Ta haaranud maast esimese ettejuhtuva kivi ja hoogu võttes visanud sinnapoole. Vanasarvik, kes parajasti kummargil olles allika kohal sülitanud, saanud kiviga otse pihta ja vajunud sinnasamasse kivi alla maa sisse. Sellest see kivi sinna allika kohale sattuski. Kui vanasarvik sealt kuidagi põrgusse tagasi pole pääsenud, siis on ta seal kivi all tänapäevani.
Sellest ajast peale kadunud ka nõidus allikast ja Kalevipoeg käinud seal jälle oma hobust jootmas ja endale joogivett võtmas,
Rahvasuus olevat sel allikal tervistav mõju mitmesuguste haiguste vastu. Vesi pidi siis veel paremini aitama, kui sinna enne hõbedat visata. Selle allika veega haigeid silmi pestes pidid need peagi paranema. Ka luuvalu puhul pidi allika vesi aitama. Tuleb aga hoolega silmas pidada, et vanasarviku poisid ei juhtuks uuesti vett ära solkima, sest kas meil tänapäeval on enam Jõepere kandis nii kangeid mehi, kes vanasarvikust võitu saaksid.
Redigeeritud tekst
Kalevipoja kivi
Muistend
Kreutzwaldi-nimelise kolhoosi keskuses Jõepere külas vana mõisapargi all asub jõe kaldas suur pooleldi maa seest väljaulatuv hall kivimürakas, mida rahvasuus Kalevipoja kiviks nimetatakse. Kivi alt vuliseb välja hõbeselge veenire, mis on Loobu jõe algallikaks. Kuna jõekallas on kivi kohal väga järsk, siis tundub, nagu ripuks kivi kalda küljes allika kohal, nagu oleks ta sinna hiiglase käega pistetud. Jääb vaid imestada, mis nõiavägi teda kalda sees veel üht otsa pidi kinni peab. Küll on seal põlvest põlve Jõepere küla lapsi hulgakesi peal kargamas käinud, et vaadata, kas kivi tuleb kaldast lahti, kuid ikka on ta seal sama kõvasti kinni nagu ennegi. Kuidas see kivi sinna on sattunud, selle kohta on varematel aegadel liikunud rahvasuus järgmine muistend.
Kui Kalevipoeg Neeruti mägedes kündis, millest sinna mäed, orud ja järved olevat tekkinud, käinud ta Jõepere pargi all Loobu jõe allikal oma hobust jootmas. Seal olnud hea ja puhas vesi, mis ühtlasi kaitsnud ka haiguste ja tõbede vastu.
Kord, kui Kalevipoeg jälle ühel palaval suvepäeval enne kündmaminekut oma hobuse allikale talutas, olevat hobune vett nuusutades norsanud. Kalevipoeg suksutanud ja meelitanud küll hobust jooma, kuid see oli vaid taganenud ja viimaks tagajalgadele püsti ajanud. Pahameelega lahkunud Kalevipoeg allikalt ja talutanud hobust Pundioru allikate poole, et hädaga hobust joota ja ka endale joogivett võtta. Kui ka järgmisel päeval hobune Jõepere allikast vett ei joonud, saanud Kalevipoeg aru, et keegi paha vaim on allika vee ära solkinud või nõidunud.
Järgmistel päevadel hakanud Kalevipoeg künni ajal Jõepere allikat silmas pidama. Kõrgetelt Neeruti vaoharjadelt paistnud Jõepere nagu peo pealt kätte. Kuid midagi kahtlast polevat ta märganud. Kui Kalevipoeg kord aga lõunauinakust virgudes maast üles karanud, et sammudega varju pikkust mõõta, löönud ta silmad kohe Jõepere allika poole ja märganud seal vanasarvikut ennast. Keksinud teine aga pealegi irvitades ümber allika ja sülitanud allikasse. Nüüd olnud Kalevipojal kohe selge, kes allikavee ära solkinud. Ta haaranud maast esimese ettejuhtuva kivi ja hoogu võttes visanud sinnapoole. Vanasarvik, kes parajasti kummargil olles allika kohal sülitanud, saanud kiviga otse pihta ja vajunud sinnasamasse kivi alla maa sisse. Sellest see kivi sinna allika kohale sattuski. Kui vanasarvik sealt kuidagi põrgusse tagasi pole pääsenud, siis on ta seal kivi all tänapäevani.
Sellest ajast peale kadunud ka nõidus allikast ja Kalevipoeg käinud seal jälle oma hobust jootmas ja endale joogivett võtmas,
Rahvasuus olevat sel allikal tervistav mõju mitmesuguste haiguste vastu. Vesi pidi siis veel paremini aitama, kui sinna enne hõbedat visata. Selle allika veega haigeid silmi pestes pidid need peagi paranema. Ka luuvalu puhul pidi allika vesi aitama. Tuleb aga hoolega silmas pidada, et vanasarviku poisid ei juhtuks uuesti vett ära solkima, sest kas meil tänapäeval on enam Jõepere kandis nii kangeid mehi, kes vanasarvikust võitu saaksid.
Lisaandmed
Sisu kommentaar Kp, Vp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 33817
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 09.11.2017
Lisatud 09.11.2017 11:27
Viimati muudetud 01.03.2019 19:14
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala