Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide H II 18, 594/6 (5)
Täisviide H II 18, 594/6 (5) < Kaarma khk., Muratsi k. < Vaiavere k. – T. Jakson (1890)
Viite osad Kogu:H IIKöide:18LK1:594LK2:596Pala:5
Kogumisaasta(d) 1890
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
T. Jakson
Pala kogumiskoht Saaremaa, Kaarma, Muratsi k.
Teksti sisu
Objekti liik kõrts, saar, tee, kivi, linn
Tegelased hiid/kurat
Žanr muist
Jututüüp Vanapagan võttis Kuramaalt maatükid, et takistada Kuressaare ehitamist. Tükkidest sai ni Abruka, kui ka Kassemaa, Vahasemaa, Tulbemaa. Taevast kukkunud Vp-le kivi pähe. Hakkas ehitama silda, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja. Viimaks hirmustas Abruka kõrtsis inimesi
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Kõrts
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Abruka
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Abruka
Koht 2
Objekti nimetus Abruka kivi
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Uus maakond Saare maakond
Koht 3
Objekti nimetus Abruka saar
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Uus maakond Saare maakond
Koht 4
Objekti nimetus Kuressaare
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Vana küla Kuressaare
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kuressaare
Koht 5
Objekti nimetus Kuramaa
Vana maakond välismaa
Kihelkond Läti
Koht 6
Objekti nimetus Tulbemaa
Vana maakond Saaremaa
Uus maakond Saare maakond
Koht 7
Objekti nimetus Vahasemaa
Vana maakond Saaremaa
Uus maakond Saare maakond
Koht 8
Objekti nimetus Kassemaa
Vana maakond Saaremaa
Uus maakond Saare maakond
Tekst
Vanapagana õnnetused
Ennevanast hakketi Saaremaale linna ehitama, inimesi oli muru kombel koos, egaühel oli oma amet; liiva, saue ning kivisi keis kogu, kas kui pailu, õhtast homikuni oli mürin ning kolin, mis kaugele merele kuulda oli. See kolin ning mürin ulatas siis ka üle mere Kuramaale, kus Vanapagan sedakord oli. Vanapagan kuulas, kuulas, küsis: "Mis müra ning kolin see on, mis üle mere säält põhja poolt ää keib?" "Saarlased hakkasid eesele linna tegema." Vanapagan vihastas: "Ilma mu teedmata, ma taha nende töö näita!" Suure vihameelega kiskus Kuramaa küljest tüki maad, lükkas merese, pärast kahmas veel teise päntsaka teise pöose, siis hakkas edasi ojuma niisuguse veevoolamaga, ikka kohe Kuresaart. Selle suure veevalliga pidi ta siis Saarema linnategijad keige värgiga ää uputama. Aga asi läks teiseks. Kui ta na arvata kümmekond verstu linnast eemal oli, siis lasti ülalt üks hirmus suur kivi ta va pitka hänna peele; see pani ta ojumise oort kinni. Vat nüd ta kaapis ning raapis, mis paljas veesuits oli taga; aga ei nihtu paigastki. Viimaks kasvasid maatükid merepõhjaga ühte ning nid es saagid enam edasi. Siis istus ete viimaks keige suurema tüki peele latspersekili maha ning kiskus kahe käpuga hänna kivi alt ää. Mõtles sääl seda asja ete hullupööra: mis kallis nõu neid ikka aitab? nemad kolistavad sääl edasi peele, ning ma ep saa neid keelda mete. Sedamoodi läks ta nõu siis ete üsna notti. Nüd es aita muud, kud hakkas kindlale maale ennast nõutama. Esiti ipas selle tüki peele, mis ta söömakäpa all oli, siis kiskus selle küljest tüki, viskas kaugele merese, üirgas siis sõnna peele, siis sööstas veel ühe korra ning oligid kindlal maal, Muratsi randas. Nenda sai siis Abruku saar sest tükkist, mis ta kõhu all oli, ning Vahasemaa sest, mis ta vassaku käpa all oll, ning Kassemaa sest, mis ta söömakäpa all oli. Tükk, mis ta Kassemaa küljest kisikus ning põha poole viskas, sest sai Tulbemaa ning säält peelt ippas ta maale. Ka see hirmus suur kivi on paergus Abruku saares veel näha. Sii Muratsi randas mõtles ta ete keikimoodi eese õnnetust, aga ükski asi es taha tale enam lahti minna mete, viimaks ütles: on nad tegema hakkand, tehku edasi peele, aga mina leitsi eesele uie nõu jälle. Et Abruku saar täiesti minu oleks, sellepärast tahan ma senna kindla kivisilla vahele teha, siis veivad ka inimesed senna minna ning keiki neid mina pärin omale. Selletarist hakkas ta iga ööse maalt põllega kivisi vädama; salaja, ööseti pidi see töö tehtud saama. Aga ühe homiku va loom jähi hiljaks, päike pistas ääre üles, Vanapagan oll sületäävega keske karjamaad alles, sääl pratsasid põllepaelad katki ning Vanapagan katsus, et ta minema sai. See töö jähi jälle käsile. Paar katsid oll niid Vanapaganal nurja läind, aga siiskid et viska ta veel meelt ää, vaid ütles: "Tahan aga veel katsuda..." Laupa ning pühape õhtati keisid külarahvas, noored ning vanad, hulgakaupa kõrtsis tantsimas ja rallimas. Siis nähti koivalge ees ühte meest eemalt kasemetsast kõrtsi juure tulavad. Kedagi es tunne, kes ta oll, ükski es küsi, kust sa tuled. Oli ta kõrtsi teiste hulka jõudnud, siis oll keige lusti ning rõõmul naagud uus hing sehes. Esimine oll ta tantsijate seas, ehk küll see töö hirmus viletsast läks; sest viimaks tuli nähtavale, et tal teine hobuse jalg oll, mis tantsides otsatu müra ning kolinad tegi, esimine jälle joojate ning riidlejate seas; ühte torkis ta siiapoole, teist sõnnapoole, kellegitele tas anna rahu. Oli nüd õhtast juba ee tükk aega peele rallitud ning riieldud, siis hakkasid inimesed viimaks eese väsind konude ning kistud nägudega koju minema. Vanapagan jähi äga üksi pümese kõrtsi kolistama. Sääl tegi ta siis sõhukest koled müra, et kedagi teekeija es julge ööseks senna jääda. Viimaks läks asi nii hulluks, et kõrtsimees es tohi ka ööse enam magada mete. Homiku vara, kui teeinimesed hakasid linna minema, siis veel jähi kolistamine kõrtsitoas vagusi. Kõrtsimehel oli nüd ee nõu kallis. Kuulas ühe ning teise kääst, aga ükskid es tea selle vastu abi. Viimaks ütles kedagi: "Tõstke kõrts tääve maad põhatsi poole, teisele sülda; see peab aitama." Nenda tehti. Kõrts lammutadi ää ning tehti teisele sülda; siis kadus ete oort Vanapagana kolistamine ning rahva rall. Teekeija võib nüd veel vana kõrtsi künkusi paerguse (kõrtsi) ees näha.
Redigeeritud tekst
Vanapagana õnnetused
Ennevanast hakketi Saaremaale linna ehitama, inimesi oli muru kombel koos, egaühel oli oma amet; liiva, saue ning kivisi keis kogu, kas kui pailu, õhtast homikuni oli mürin ning kolin, mis kaugele merele kuulda oli. See kolin ning mürin ulatas siis ka üle mere Kuramaale, kus Vanapagan sedakord oli. Vanapagan kuulas, kuulas, küsis: "Mis müra ning kolin see on, mis üle mere säält põhja poolt ää keib?" "Saarlased hakkasid eesele linna tegema." Vanapagan vihastas: "Ilma mu teedmata, ma taha nende töö näita!" Suure vihameelega kiskus Kuramaa küljest tüki maad, lükkas merese, pärast kahmas veel teise päntsaka teise pöose, siis hakkas edasi ojuma niisuguse veevoolamaga, ikka kohe Kuresaart. Selle suure veevalliga pidi ta siis Saarema linnategijad keige värgiga ää uputama. Aga asi läks teiseks. Kui ta na arvata kümmekond verstu linnast eemal oli, siis lasti ülalt üks hirmus suur kivi ta va pitka hänna peele; see pani ta ojumise oort kinni. Vat nüd ta kaapis ning raapis, mis paljas veesuits oli taga; aga ei nihtu paigastki. Viimaks kasvasid maatükid merepõhjaga ühte ning nid es saagid enam edasi. Siis istus ete viimaks keige suurema tüki peele latspersekili maha ning kiskus kahe käpuga hänna kivi alt ää. Mõtles sääl seda asja ete hullupööra: mis kallis nõu neid ikka aitab? nemad kolistavad sääl edasi peele, ning ma ep saa neid keelda mete. Sedamoodi läks ta nõu siis ete üsna notti. Nüd es aita muud, kud hakkas kindlale maale ennast nõutama. Esiti ipas selle tüki peele, mis ta söömakäpa all oli, siis kiskus selle küljest tüki, viskas kaugele merese, üirgas siis sõnna peele, siis sööstas veel ühe korra ning oligid kindlal maal, Muratsi randas. Nenda sai siis Abruku saar sest tükkist, mis ta kõhu all oli, ning Vahasemaa sest, mis ta vassaku käpa all oll, ning Kassemaa sest, mis ta söömakäpa all oli. Tükk, mis ta Kassemaa küljest kisikus ning põha poole viskas, sest sai Tulbemaa ning säält peelt ippas ta maale. Ka see hirmus suur kivi on paergus Abruku saares veel näha. Sii Muratsi randas mõtles ta ete keikimoodi eese õnnetust, aga ükski asi es taha tale enam lahti minna mete, viimaks ütles: on nad tegema hakkand, tehku edasi peele, aga mina leitsi eesele uie nõu jälle. Et Abruku saar täiesti minu oleks, sellepärast tahan ma senna kindla kivisilla vahele teha, siis veivad ka inimesed senna minna ning keiki neid mina pärin omale. Selletarist hakkas ta iga ööse maalt põllega kivisi vädama; salaja, ööseti pidi see töö tehtud saama. Aga ühe homiku va loom jähi hiljaks, päike pistas ääre üles, Vanapagan oll sületäävega keske karjamaad alles, sääl pratsasid põllepaelad katki ning Vanapagan katsus, et ta minema sai. See töö jähi jälle käsile. Paar katsid oll niid Vanapaganal nurja läind, aga siiskid et viska ta veel meelt ää, vaid ütles: "Tahan aga veel katsuda..." Laupa ning pühape õhtati keisid külarahvas, noored ning vanad, hulgakaupa kõrtsis tantsimas ja rallimas. Siis nähti koivalge ees ühte meest eemalt kasemetsast kõrtsi juure tulavad. Kedagi es tunne, kes ta oll, ükski es küsi, kust sa tuled. Oli ta kõrtsi teiste hulka jõudnud, siis oll keige lusti ning rõõmul naagud uus hing sehes. Esimine oll ta tantsijate seas, ehk küll see töö hirmus viletsast läks; sest viimaks tuli nähtavale, et tal teine hobuse jalg oll, mis tantsides otsatu müra ning kolinad tegi, esimine jälle joojate ning riidlejate seas; ühte torkis ta siiapoole, teist sõnnapoole, kellegitele tas anna rahu. Oli nüd õhtast juba ee tükk aega peele rallitud ning riieldud, siis hakkasid inimesed viimaks eese väsind konude ning kistud nägudega koju minema. Vanapagan jähi äga üksi pümese kõrtsi kolistama. Sääl tegi ta siis sõhukest koled müra, et kedagi teekeija es julge ööseks senna jääda. Viimaks läks asi nii hulluks, et kõrtsimees es tohi ka ööse enam magada mete. Homiku vara, kui teeinimesed hakasid linna minema, siis veel jähi kolistamine kõrtsitoas vagusi. Kõrtsimehel oli nüd ee nõu kallis. Kuulas ühe ning teise kääst, aga ükskid es tea selle vastu abi. Viimaks ütles kedagi: "Tõstke kõrts tääve maad põhatsi poole, teisele sülda; see peab aitama." Nenda tehti. Kõrts lammutadi ää ning tehti teisele sülda; siis kadus ete oort Vanapagana kolistamine ning rahva rall. Teekeija võib nüd veel vana kõrtsi künkusi paerguse (kõrtsi) ees näha.
Lisaandmed
Sisu kommentaar Vp
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 33666
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 26.09.2018
Lisatud 26.09.2018 22:07
Viimati muudetud 26.09.2018 22:07
Andmed Kivikeses
Säiliku viide H II 18
Säilik
Pala