Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Veske 3, 41/4 (3)
Täisviide Veske 3, 41/4 (3) < Karja khk – V. Mäggi
Viite osad Kogu:Veske 3Köide:LK1:41LK2:44Pala:3
Kogumisaasta(d)
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
V. Mäggi
Pala päritolukoht Saaremaa, Karja
Teksti sisu
Objekti liik poolsaar, mõis, mets, kõrts, rand, kirik
Tegelased hiid
Muud märksõnad surm
Žanr muist
Jututüüp Vaenlane Sõrve säärel, sõrulased ajavas Türju rannas merre, Tõll kutsutakse appi, puhkab Tiirimetsa mõisa juures metsas, sõjariistaks vanker, ratas võitluses alt - Letsi/Lillei rahu, teine ratas lendas Salme kõrtsi, vaenlane lööb Tõllu pea maha, tahab peata Kärla kirikut lõpetada, jõud raugeb, Tõll sureb.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Sõrve säär
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Jämaja
Vana küla Sääre
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Sääre
Koht 2
Objekti nimetus Türju rand
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Jämaja
Vana küla Türju
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Türju
Koht 3
Objekti nimetus Tiirimetsa mõis
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Metsalõuka
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Metsalõuka
Koht 4
Objekti nimetus lehtpuu mets, kus Tõll magas
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Metsalõuka
Täpsem asukoht Tiirimetsa mõisa lõuna pool otsas (mõisa kohal siis 2 talu)
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Metsalõuka
Koht 5
Objekti nimetus Letsi/Lillei rahu
Rahvapärane nimi Letsi/Lillei rahu
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Jämaja
Uus maakond Saare maakond
Märkus PV: Ei leidnud kaardilt, teksti järgi sõrulaste kandis.
Koht 6
Objekti nimetus Salme kõrts
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Vana küla Salme
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Salme
Koht 7
Objekti nimetus Kärla kirik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Vana küla Kärla
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Kärla
Tekst
Ühel hiljal õhtul toodi Suur-Tõllule Riigu peresse Sõrvemaalt sõnumid, et lääne poolt vaenlaste vägi Sõrve säärele maale tulnud ja nii suure jõuga neid lajale pillanud, et vahvad Sõrve mehed neid ei ole jõudnud tagasi tõrjuda. Ühes paikas on sõrulased oma väikse salgaga küll nalja teinud neid põgenema ajades, kus vaenlased sõrulaste vägevade vommide eest hoides ja oma nahka hoides meresse on läinud ja ära uppunud. Nad tahtnud ennemine veesurma surra, kui et kuival maal sõrulaste kuivas saunas hinge heita. (Seda paika, kus sõrulased vaenlased meresse on tõrjunud, nimetakse tänapäevani veel Türju rand.) Siiski oli vaenlaste vägi teistes paikades tugev küll ja tungisid edasi.
Kui Sõrve saadikud olid seda keik Suur-Tõllule rääkinud, mis vaenlased vaeste sõrulastega tegevad, ja teda alandlikult palunud, siis ei viitnud Suur-Tõll mitte sugugi aega, ja et küll õhtu käes oli, pistis tema Sõrve saadikud jakitasku ja ruttas Sõrve poole. Ta ei käinud mitte teed mööda, vaid otse metsast läbi. See tee, mis ta nüüd käis, viis teda Tirimetsa mõisa juure. Säel, kus praegus Tirimetsa mõisa seisab, olnud sel ajal kaks talukohta. Lõuna pool otsas, säel metsas oli enamiste lehtpuude mets. Suur-Tõll puhkas säel metsas natuke. Kui juba koiduvalge oli, siis puutus metsa poolt hädahäel temale kõrva. Viha, mis tal, vaendlase vastu oli, täitis väga tema südant. Säel tuli nüüd äkiste tema meele, et eile õhtu rutulese tulemisega oli unustanud sõariistu kaasa võtmata. See viga näisse [selle] läbi parandud saada, et temale ühed vaenlase sõavankrid kahe hobusega vastu tulid. Tema tegi hobused lahti ja lõi mehed maha ja vankri võttis tema käe otsa ja hakkas siis sennapoole minema, kust kisa kuulda oli. Kui Suur-Tõll seda verist tööd nägi, siis astus tema välja, läks vaenlaste ligi oma vankritega ümber ööritama. Kui ta vankrid ümber ööritas, siis astunud tema parajal sammul edasi nagu rehesõtkutaja hobustega, ikka sennapoole, kus paksem vaenlaste salk nähte olevad. Seda tempu tehes langes vaenlasi nagu heina vikati ees maha. Aga õnnetus pidi ka tulema: vankri härgipulk, ehk kudas sõrulased ise nimetavad – seasuu pulk ehk naga, kudas seda hüütakse, läks katki, tagumised rattad läksid nii suure mürinaga vaenlase salkudest läbi, viinud Tamre Taavi õuevärava ja ajad puruks ja lõhkunud Lamla sealauda ja sauna maini maha, läksid edasi merevett mööda, kuni viimaks vette langesid ja siis veel merepõhjast liiva kokku rüüstasid. (Seda paika, kus vankrirattad liiva kokku rüüstasid, nimetavad sõrulased Letsi ehk Lillei rahuks.) Suur-Tõllul olid nüüd esimised rattad üksi vehmriga käe otsas ja hööritas nendega edasi ja külvas surma vaenlaste sekka. Järg oli juba niikaugel, et sõrulased juba: „Hurraa, ta elagu!“ hõiskasid. Säel pidi jälle õnnetus tulema. Vankri põlvepulk läks katki, rattad lendasid tuulekeerul Salme kõrtsi, lõhkusid tuulingu ka juurini ära. Mis ette tuli, see puru oli. õnneks jäi aga üks ratas maha, igeots kündis maapinda segamine, kus iialgi ühte rohtu ega puud ei kasvanud, vaid sai järveks ja ongi järv praegus alles. Suur-Tõllu tapluse jõud oli alandud, hööritas küll veel vehmriga edasi, aga kaugele omete ulatas. Seda nähes sai vaenlase vägi julgemaks. Kui Suur-Tõll nägi, et ei aidanud enam midagi, tõmbas tema tõllaratta kätte, viskas ühe põgeneva salga järele. See ratas läks nii suure valuga, et tema mitusada meest maha lõi. Viimaks läks ta Sõrve säerele ühe suure kivi otsa, kus tema puruks läinud ja ka kivi teise külje päele aeanud. Kui nüüd Suur-Tõllul midagi sõariista ei olnud, oli üks rattarõuk maas, kui ta kumardas ja seda tahtis ära võtta, siis juhtus jälle õnnetus: üks vaenlase seamees raius tema pea otsast ära. Suur-Tõll sai küll oma pea varsti maast kätte, aga rattarõuk jäi kaduma ja ei tea praeguske ükski, kus ta jäänud. Ilma peata ei tahtnud Suur-Tõll mitte vaenlastega enam mässata, vaid tema võttis pea ja läks oma teed sõaplatsilt ära. Oma pead kaendlas hoides ruttas tema üle karjamaa, et veel oma tööd lõpetada, mis temal Kärla kiriku kallal veel tegemata oli jäänud, ja tahtis neid veel ära teha. Sael juhtus, et üks noorik lehmi lüpsis ja kuuehänd (hõlm ehk saba) oli natik ülal, mida Suur-Tõlla pea kaendlas nägi: „Oi, oi, noorik, kas ei ole häbi, ise lüpsad lehma ja kuuvalge paistab hänna alt ära!“ Noorik vastas: „Kas see ei ole siis mitte häbi, kui nii suur mees, kui sina oled, teed kaudu käib, pea kaendlas. Kuupaistus võib kogemata pilvede vahelt juhtuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaendlas kanda, see on päris laiskus.“ Jah, säel oli vorst makiga maksetud. See vastus tuletas Suur-Tõllule jälle uueste meele, et tal pead otsas ei ole. Ta astus siiski veel edasi, tema hakkas tundma südame nõdrust ja pea hakkas kaenlas higistama. Tema jõud oli otsas, jalad läksid nõdraks ja langes senna maha. Esmalt suri tema keha ära ja pea elas veel. Kui nüüd pea nägi, et keha juba surnud oli, siis hüüdis need viimsed sõnad välja: „Siia matke mind maha, tammepuud varjagu mu voodi, kadakas kaitsku mu pea! Põhja kuningas päestku mu sugu! Enne ma ei tõuse, kui okaspuu lehte ja lehepuu oge kannab. Kangest rõhub rahvast raske ike!“ Neid viimseid sõnu oli tema nii valjust rääkinud, et üle Saaremaa oli need kuuldud. Senna oli tema maha maetud, kus tema oli surnud. (Teine kord ma kirjutan teile tema kirikute ehitamisest edasi.)

Redigeeritud tekst
Ühel hiljal õhtul toodi Suur-Tõllule Riigu peresse Sõrvemaalt sõnumid, et lääne poolt vaenlaste vägi Sõrve säärele maale tulnud ja nii suure jõuga neid lajale pillanud, et vahvad Sõrve mehed neid ei ole jõudnud tagasi tõrjuda. Ühes paikas on sõrulased oma väikse salgaga küll nalja teinud neid põgenema ajades, kus vaenlased sõrulaste vägevade vommide eest hoides ja oma nahka hoides meresse on läinud ja ära uppunud. Nad tahtnud ennemine veesurma surra, kui et kuival maal sõrulaste kuivas saunas hinge heita. (Seda paika, kus sõrulased vaenlased meresse on tõrjunud, nimetakse tänapäevani veel Türju rand.) Siiski oli vaenlaste vägi teistes paikades tugev küll ja tungisid edasi.
Kui Sõrve saadikud olid seda keik Suur-Tõllule rääkinud, mis vaenlased vaeste sõrulastega tegevad, ja teda alandlikult palunud, siis ei viitnud Suur-Tõll mitte sugugi aega, ja et küll õhtu käes oli, pistis tema Sõrve saadikud jakitasku ja ruttas Sõrve poole. Ta ei käinud mitte teed mööda, vaid otse metsast läbi. See tee, mis ta nüüd käis, viis teda Tirimetsa mõisa juure. Säel, kus praegus Tirimetsa mõisa seisab, olnud sel ajal kaks talukohta. Lõuna pool otsas, säel metsas oli enamiste lehtpuude mets. Suur-Tõll puhkas säel metsas natuke. Kui juba koiduvalge oli, siis puutus metsa poolt hädahäel temale kõrva. Viha, mis tal, vaendlase vastu oli, täitis väga tema südant. Säel tuli nüüd äkiste tema meele, et eile õhtu rutulese tulemisega oli unustanud sõariistu kaasa võtmata. See viga näisse [selle] läbi parandud saada, et temale ühed vaenlase sõavankrid kahe hobusega vastu tulid. Tema tegi hobused lahti ja lõi mehed maha ja vankri võttis tema käe otsa ja hakkas siis sennapoole minema, kust kisa kuulda oli. Kui Suur-Tõll seda verist tööd nägi, siis astus tema välja, läks vaenlaste ligi oma vankritega ümber ööritama. Kui ta vankrid ümber ööritas, siis astunud tema parajal sammul edasi nagu rehesõtkutaja hobustega, ikka sennapoole, kus paksem vaenlaste salk nähte olevad. Seda tempu tehes langes vaenlasi nagu heina vikati ees maha. Aga õnnetus pidi ka tulema: vankri härgipulk, ehk kudas sõrulased ise nimetavad – seasuu pulk ehk naga, kudas seda hüütakse, läks katki, tagumised rattad läksid nii suure mürinaga vaenlase salkudest läbi, viinud Tamre Taavi õuevärava ja ajad puruks ja lõhkunud Lamla sealauda ja sauna maini maha, läksid edasi merevett mööda, kuni viimaks vette langesid ja siis veel merepõhjast liiva kokku rüüstasid. (Seda paika, kus vankrirattad liiva kokku rüüstasid, nimetavad sõrulased Letsi ehk Lillei rahuks.) Suur-Tõllul olid nüüd esimised rattad üksi vehmriga käe otsas ja hööritas nendega edasi ja külvas surma vaenlaste sekka. Järg oli juba niikaugel, et sõrulased juba: „Hurraa, ta elagu!“ hõiskasid. Säel pidi jälle õnnetus tulema. Vankri põlvepulk läks katki, rattad lendasid tuulekeerul Salme kõrtsi, lõhkusid tuulingu ka juurini ära. Mis ette tuli, see puru oli. õnneks jäi aga üks ratas maha, igeots kündis maapinda segamine, kus iialgi ühte rohtu ega puud ei kasvanud, vaid sai järveks ja ongi järv praegus alles. Suur-Tõllu tapluse jõud oli alandud, hööritas küll veel vehmriga edasi, aga kaugele omete ulatas. Seda nähes sai vaenlase vägi julgemaks. Kui Suur-Tõll nägi, et ei aidanud enam midagi, tõmbas tema tõllaratta kätte, viskas ühe põgeneva salga järele. See ratas läks nii suure valuga, et tema mitusada meest maha lõi. Viimaks läks ta Sõrve säerele ühe suure kivi otsa, kus tema puruks läinud ja ka kivi teise külje päele aeanud. Kui nüüd Suur-Tõllul midagi sõariista ei olnud, oli üks rattarõuk maas, kui ta kumardas ja seda tahtis ära võtta, siis juhtus jälle õnnetus: üks vaenlase seamees raius tema pea otsast ära. Suur-Tõll sai küll oma pea varsti maast kätte, aga rattarõuk jäi kaduma ja ei tea praeguske ükski, kus ta jäänud. Ilma peata ei tahtnud Suur-Tõll mitte vaenlastega enam mässata, vaid tema võttis pea ja läks oma teed sõaplatsilt ära. Oma pead kaendlas hoides ruttas tema üle karjamaa, et veel oma tööd lõpetada, mis temal Kärla kiriku kallal veel tegemata oli jäänud, ja tahtis neid veel ära teha. Sael juhtus, et üks noorik lehmi lüpsis ja kuuehänd (hõlm ehk saba) oli natik ülal, mida Suur-Tõlla pea kaendlas nägi: „Oi, oi, noorik, kas ei ole häbi, ise lüpsad lehma ja kuuvalge paistab hänna alt ära!“ Noorik vastas: „Kas see ei ole siis mitte häbi, kui nii suur mees, kui sina oled, teed kaudu käib, pea kaendlas. Kuupaistus võib kogemata pilvede vahelt juhtuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaendlas kanda, see on päris laiskus.“ Jah, säel oli vorst makiga maksetud. See vastus tuletas Suur-Tõllule jälle uueste meele, et tal pead otsas ei ole. Ta astus siiski veel edasi, tema hakkas tundma südame nõdrust ja pea hakkas kaenlas higistama. Tema jõud oli otsas, jalad läksid nõdraks ja langes senna maha. Esmalt suri tema keha ära ja pea elas veel. Kui nüüd pea nägi, et keha juba surnud oli, siis hüüdis need viimsed sõnad välja: „Siia matke mind maha, tammepuud varjagu mu voodi, kadakas kaitsku mu pea! Põhja kuningas päestku mu sugu! Enne ma ei tõuse, kui okaspuu lehte ja lehepuu oge kannab. Kangest rõhub rahvast raske ike!“ Neid viimseid sõnu oli tema nii valjust rääkinud, et üle Saaremaa oli need kuuldud. Senna oli tema maha maetud, kus tema oli surnud. (Teine kord ma kirjutan teile tema kirikute ehitamisest edasi.)

Lisaandmed
Kirjandus HVM II
Sisu kommentaar Tõll
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 33397
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 20.09.2018
Lisatud 20.09.2018 10:09
Viimati muudetud 20.09.2018 10:09
Andmed Kivikeses
Säiliku viide Veske 3
Säilik
Pala