Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide ERA II 303, 390/402 (12)
Täisviide ERA II 303, 390/402 (12) < Helme khk., Riidaja v. - Hans Martin < Andres Solu jt. (1942)
Viite osad Kogu:ERA IIKöide:303LK1:390LK2:402Pala:12
Kogumisaasta(d) 1942
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Andres Solu Viljandimaa, Helme, Riidaja v.
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Hans Martin
Teksti sisu
Objekti liik sild, talu
Tegelased nõid/ravija
Muud märksõnad ravimine, nõidus
Žanr biogr, uk med, j
Jututüüp Siigu talu ja sild. Siigu vana - rahvaarst, kel olnud ka 7. Moosese raamat. Kiriku vöörmünder, kellele külapoisid sageli vingerpussi mängisid
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Siigu sild
Vana maakond Viljandimaa
Kihelkond Helme
Vana küla Suurküla
Vana talu Siigu
Uus maakond Valga maakond
Uus küla Riidaja
Koht 2
Objekti nimetus Siigu talu
Vana maakond Viljandimaa
Kihelkond Helme
Vana küla Suurküla
Vana talu Siigu
Uus maakond Valga maakond
Uus küla Riidaja
Tekst
Siigu vana ja Siigu sild
Suurküla karjamaade tagalas vastu Põrgulaant on ilus sopikene, mille teine ots on sama küla heinamaades kinni ja sealse tee ääres on väike ilus Siigu talu. Riidajas ei ole jõge ega järve ja ei maksa rääkida isegi ojast, kui mitte arvestada mõnd väikest veenirekest, mis allikaist heinamaile veereb.
Üks sarnane allik on ka Siigu talu heinamaa man, kus asuvad sama talu linatiigid ja allika ümber kasvavad kalmused, mida vanast käidud teatud öil noolimas ja need kalmujuured olnud rohuks mitmete haiguste vastu, kuna kalmust ise aga katkilõigatult sängi riputati, sest kalmus ei lasknud kirpe sigineda.
Allikast nirisev ojake on oma tee leidnud läbi maantee, mis Voorust tulles läheb Siigu tanumi otsast mööda, läbi Põrgulaane Riidaja mõisa. Sellepärast olla sinna teesse juba vanasti maakividest rump tehtud, mis pärastpoole päris puusillaks oli ümber ehitatud.
Siigu sild olnud vanast laialise kuulsusega, nagu Siigu peremees Hendrikki. Toda Hendrikut hakatud juba aegsasti kutsuma Siigu vanaks tema tarkuse ja palvepidamise pärast, aga siiski ei sallinud teda Suurküla poisid ja tulid alati parvena Siigu sillale, ning laulsid seal Siigu vanale kõiksugu laulu, milledest nii mitmedki olid poiste poolt just eriti Siigu vanale pühendatud.
Muidu oli Siigu Hendrik lugupeetud arst ja tema juures käidi mitmest kihelkonnast. Ta ei osanud omale mitte üksi kalmustest, vaid ka metsast korjatud taimeist valmis keeta mitmesuguseid rohte ja need mõjusid alati tervekstegevalt.
Aga mitte aina rohtega ei arstinud vana Siigu. Ta oskas ka mitmesuguseid muid tarkusi ja sõnu arstimiseks, kui ka muuks abiks. Tema seadis nikastanud jala oma kohale, puhus kitsi terveks ja vajutas tõstmisega paigalt ära nihkunud naba jälle paigale. Ta luges ussinõelutud inimesele ja see sai terveks ja imes isegi ussi kihvti haavast välja nii, et haige terveks sai ja isegi haav üles ei paistetanud. Ussi kihvtil ei olnud aga vana Siigu peale mingit mõju. Ta võis oma sõnadega isegi verejooksu suurest haavast kinni panna.
Pealegi võis vana Siigu nõiduda ja oma sõnadega ussi koguni paigale kinni panna, sest kui ta ussi sülle võttis, selle peale luges ja maha pannes käskis paigale jääda, ei liikunud uss enam enne paigast, kuni vana Siigu selleks luba andis ja seda luba ootas uss rahulikult kas või tundide kaupa, ning ei teinud tol ajal kellegile midagi.
Vana Siigul olnud Seitse Moosest ja teda kutsuti igale poole, nagu raskete haigete manu ja kui kellegil ei tahtnud hing välja minna, ikka võis vana Siigu aidata.
Vana Siigu oli püha mees ja kogu oma elu aja kiriku vöörmunder, mis ametisse tema järele veel ta poeg Jaak seati, kes sellesse ametisse jäi oma elu lõpuni, aga Jaak oli ainult vaikne ja püha mees, kes kedagi ei arstinud ega ka kuulsaks ei saanud.
Aga vana Siigu oli ka ärnuut, kes palvemajas palveid teistele ette luges ja sellepärast vahel päevade viisi kodust ära pidi olema. Ja oma kodus pidas ta iga neljapäeva ja laupäeva õhtul palvet kokkutulnud külarahvale, ning läks pühapäeval kiriku ja pärast jutlust jälle maja manu. Aga suurtel pühadel luges ta kõige kolmepüha õhtul jutlust, kas palvemajas või kodus. Ja kui ta leseks jäi, siis algasid kõik ta jutlused lauluga "Oh Jumal, nüüd ma kurvastan ja oma elupäevad kõik kurvastuses lõpetan, et valusad mu haavad. Surm riisus minult kallima, ma vaene ilma temata. Mis võin ma üksi teha." Seda laulu pidid laulma kõik kaasa, olgu maja man käijad, palveletulijad tema kodus või mujal iga nelja- ja laupäeva õhtul, ehk ka paastuajal, niisama suur reedel ja ülestõusmise pühal, ühe sõnaga öeldes ükskõik missugusel pühade ajal, ka jõulu ja uus-aasta kaasa arvatud. See ei jäänud ära isegi kirstupanekul, nooriku tanutamisel ja lapseristmisel.
Vana Siigu elas õiglast elu ja pidas oma ametit truiste, ning valvas sellepärast hoolega ka valla noorte kombelise elu järele. Ta käis noori inimesi manitsemas, ei lubanud poistel ööseti tädirannas käia ja käis ka kahtlasi tüdrukuid kaemas ning noomimas. Andis sellest tarvilise korral ka kohe õpetajale teada. Kui mõned noomida ei lasknud ja vana Siigu ei kuulanud, tõi ta õpetajalt kirjalise tunnistuse, et see on kirikuvöörmundri kohus ja näitas igale ette.
Sarnaseid tüdrukuid ei võtnud õpetaja siis enam enne last lauakiriku, nagu nad ka pärast lapsesündi enne kiriku ei pääsenud, kui õpetaja manu pihtile tulid ja peale oma patude ülestunnistamise ka lapse isa olid üles ütelnud ja ära tõendanud, mida õpetaja ise kõik kirja pani. Seda nõudis õpetaja ka vöörmündritelt ja koolmeistritelt, et ka sarnase lapse ristimise ajal olgu isa üles tähendatud, mida aga iga tüdruk ei tahtnud ütelda ja mõni valesti olla ütelnud, mispärast õpetaja seda kõike pihtil üle kuulas.
Just siin katsusidki poisid ja ka mõned tüdrukud vana Siigut petta. Nõnda laotasid poisid kord ühe talutütre peale, kes poisse ei olla manu lasknud vale ärajäämis jutu laiali ja vana Siigu ruttas teda noomima ja kaema, kuid sai tüdruku isa poolt, kellel sarnane lugu oli päris imelik ja kohutav uudis, kiiresti välja visatud.
Aga kui kord ühe Suurküla tüdruku kohta vana Siigu õpetajale jälle teate viis, ei kirjutanud õpetaja seda muidugi enam lauale ja siis läks tüdruk ilma kirjutamata, ning et õpetaja teda kirikus enam ei tundnud, saigi ta armulaual mitmeid kordi ära käia, sest pärastpoole ei tulnudki tüdruk enam kirjutama. Kui vana Siigu asjast aga teada sai, viis ta sellest kohe õpetajale sõna, kes sarnasel korral, kui tüdruk jälle ilma kirjutamata armulauale tulles altari ees põlvitab, käskis õpetaja vana Siigut seista tüdruku selja taha. Ja kui vana Siigu järgmisel korral ka tüdruku selja taha asus, läks õpetaja tüdrukust altaris mööda, ilma et ta oleks temale leiba või viina annud. Et tol ajal ei saadud veel ilma laua ees kükitamas käimata elada, nagu poisid pärast lauakirikus käimist õhtul Rilli kõrtsis ütlesid, olgugi et sarnased ütlejad seal ise ka käisid, oligi tüdruk sunnitud õpetaja manu pihtile minema ja pärast pihtit kirjutati sarnane tüdruk küll lauale, aga sinna võis ta tulla ainult kaetud peaga, ning seda nõuti noilt tüdrukuilt ka laulatusele tulles. Ja paarilugemisel aga küsis õpetaja peigmehelt, et kas ta teab ka, et tüdrukul on laps ja kes on lapse isa, mida teadmata olekul õpetaja muidugi seletas, isegi siis kui tüdrukul juhtus laps juba aastaid surnud olema.
Vanal Siigul endalgi oli mitu noort ja vahvat tütard, kes ei olnud sugugi palveõed, siis tekkis siin külapoiste ja vana vahel alalisi kokkupõrkeid, sest ilusad tütred tegid külapoistele isu ja loomulikult ei olnud tütardelgi midagi selle vastu, kui saaks ka mõne sõna lõbusamalt juttu vesta, sest ka alaline palve võib ju tüütavaks minna, eriti veel noortel inimestel.
Aga vana Siigu oli erga kuulmisega ja suveöil kargutas ta poisse taga, kes pidid eest plehku panema. Siis tegid posid aga vingerpussi, kuna neile tegi lõbu nähes jooksmas ilma püksteta vanameest ainult särgiväel, sest tollal magasid vanemad talumehed ilma püksteta ja kiirelt sängist hüpates ei olnudki vana Siigul aega neid jalga tõmmata, vaid kiusajaile tuli järele jooksta, et vähemalt nähagi saaks, kes sarnased jultunud kaltsakad on. Aga hulgani petsid poisid vanameest, sest tollal mindi küla peale ikka pardiga ja vahel kogus Suurküla poisse üle paarikümne parti, kui kiirmarss Siigule ette võeti. Ja seni kui vanamees mõnda jagu muru mööda taga kihutas, vestsid teised salaja tütardega juttu. Nõnda tehti kordamööda ja sagedasti, sest ilusaid suveõhtuid on muidugi vähe.
Siit kasvas välja Siigu silla lugu. Ühel ilusal suvel oli Siigul palju tegemist, sest ta hakkas omale uut sauna tegema ojakese kaldale ja tollal ei tarvitatud sarnaste väikeste ehitustegijate jaoks iseäralisi meistrid, nagu varem kõigile talu ehitustele ei olle tarvitatud, vaid tolle tegid oma mehed ise ära - põllutegemise vahetel. Aga rendiajal olla suuremate ehituste korral mõisa annud töömehed, kes tulid siis küla taludest kordamisi, kuna peremees pidi ise ka meister olema.
Sellest oli vana Siigu nüüd iseäranis erk, mis poisse muidugi pahandas.
Ja Suurkülas tuldi siis uuele plaanile, mille eestvedajateks olid kaks Andrest, nimelt Paju ja Asu talu perepojad. Kogu küla poisid pandsid nüüd raha kokku Siigu veski ja veskisilla ehitamiseks, ehk nagu pärastpoole lühidalt öeldi: Siigu silla tegemiseks. Kuna Paju talu vana peremees oli ka üks vennastekoguduse liige, laskis ajal, mil peremees oli pikemalt palvemajas või Riidaja ütluse järele maja man, tema poeg Andres korjatud rahaga vana Toomast Koorkülast mõned lauad tuua sama Paju talu hobusega, sest lähemalt polnud tol korral, kas alaliselt või ajutiselt ei tea enam, laudu saada ja neist tegid selleks palgatud vana Toomas Rillu Jüriga Paju rehe all valmis kumera silla lauad, mis õhtul viidi Siigu oja äärde.
Kuna koos oli üle paarikümne poisi, oli kerge asi poolikul oleva väikese sauna kere oja vee manu tõstmine ja üle oja sillalaudade panek. Sauna peal oli aga silt "Siigu veski" ja sauna uksel seisis mölder koti kõrval. Kott oli muidugi õlgega täidetud ja mölder tuhkapussi moodi tehtud.
Seda kõike leidis vana Siigu hommikul palvemajast kodu jõudes. Sauna ehitus oli muidu samaselt pooleli, nagu ennegi ja vanal Siigul läinud vaja palju abimehi sauna tagasi tassimiseks, kuna silla laudadest oli saanud aga sauna lae- ja põrmatulauad, mis oleks tehtud muidu ilma põrmatuta ja peentest tahumata palkest laega.
Kas see sild inimest ka peal kandis, ei mäleta enam, aga tegijat seda ise küll ei olle proovinud.
Järgmisel õhtul tervitas vana Siigut aga kogukas Suurküla poiste part uue lauluga "Sillameister tuli Narvast, pole maapeal teme sarnast". Ja seda laulu lauldi veel siis ka päris Siigu sillal, kui see saun oli juba vana ja veski ning veskisilla ehitamise lugu juba muinasjutuks muutunud.
Lisaandmed
Tekstimärkus Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis Mare Kõiva 2012 [ns/haigused/ns+/jutlustaja/ehalkäijad]
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 33383
Sisestaja Reeli Reinaus
Sisestuskuupäev 19.09.2018
Lisatud 19.09.2018 19:31
Viimati muudetud 19.09.2018 19:31
Andmed Kivikeses
Säiliku viide ERA II 303
Säilik
Pala