Teated 

Teade


Arhiiviandmed
Viide Inland 1858, vg. 145 – 148.
Täisviide Inland 1858, vg. 145 – 148. Superintdt. Alexdr. v. Schmidt.
Viite osad Kogu:Köide:LK1:LK2:Pala:
Kogumisaasta(d) 1858
Esitajad
Nimi Isikumärkus Elukoht Päritolu Päritolumärkus Vanus Sünniaasta
Puusepa Laas Saaremaa, Anseküla, Tiirimetsa k
Kogujad
Nimi Sünniaasta Märkus
Alexdr. v. Schmidt Superintdt.
Teksti sisu
Objekti liik järv, soo/raba, mets, mõis, mägi, auk/lohk, haud
Tegelased hiid, isik
Žanr muist, arh, topon, ol, andm
Jututüüp Tõllu haua juhatus ja kirjeldus; Hirmuste mäeahelik - Saaremaa kõrgeim punkt, nimi Tõllu haua lähedusest; Tõllu loss oli Tõlluste mõisa ligiduses; Sörunömmes vaenlaste laager, näha ahjuasemed, kus leiba küpsetati, verine lahing; peata Tõllu visatud rehepars Linnulahes või Haavasoo järves; Töllu nimest Tölluste mõisa ja Tölsenite perekonnanimi, kes omasid Püha khk-s maad.
Pärimuskohad
Koht 1
Objekti nimetus Sörunömm
Rahvapärane nimi Sörunömm
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Täpsem asukoht Anseküla ja Kärla kihelkonna piiril (harja peal), umbes 100 sammu teelt vasakule.
Uus maakond Saare maakond
Koht 2
Objekti nimetus Tõllu haud
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Anseküla
Täpsem asukoht Kui minna Länga küla kaudu Tiirimetsa Kangro talust mööda, üle Anseküla ja Kärla kihelkonna piiri, mida paremal pool tähistab kolm keskmist kivi, ja minna läbi sealse kroonumetsa, siis on see vasakul otse tee ääres Kaarma-Suuremõisa talumaal,
Uus maakond Saare maakond
Koht 3
Objekti nimetus Linnulaht
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kaarma
Täpsem asukoht Kuressaare külje all, Loode ja Nasva vaheline järv. Kuressaare sadama lähistel.
Uus maakond Saare maakond
Koht 4
Objekti nimetus Hirmuste mäeahelik
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Kärla
Vana küla Hirmuste
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Hirmuste
Koht 5
Objekti nimetus Tõlluste mõis
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Püha
Vana vald Pihtla
Vana küla Tõlluste
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Tõlluste
Koht 6
Objekti nimetus Tõllu loss
Vana maakond Saaremaa
Kihelkond Püha
Vana vald Pihtla
Vana küla Tõlluste
Täpsem asukoht Tõlluste mõisa ligiduses
Uus maakond Saare maakond
Uus küla Tõlluste
Tekst
[TÕLGE.]
Veel mõnda Saaremaa Töllust
Ühe ametisõidu puhul Anseküla kihelkonda külastasin Tiirimetsa mõisast oletatavat Tõllu hauda. See asub, kui minna Länga küla kaudu Tiirimetsa Kangro talust mööda, üle Anseküla ja Kärla kihelkonna piiri, mida paremal pool tähistab kolm keskmist kivi, ja minna läbi sealse kroonumetsa, siis on see vasakul otse tee ääres Kaarma-Suuremõisa talumaal, umbes 5 versta Tiirimetsast Köördi metsas, nimelt sealsel heinamaal Sütemaa raisk, mitte kaugel heinamaavahi majast, Köördi perest. Hauaks on 2 sülla pikkune ja l sülla laiune lohk, tekkinud enam kui poole sajandi eest kaevamiste tagajärjel, mida olevat teostanud reviisor Brahl, teistel andmetel reviisor Dreyer, leidmata sellejuures muud kui mõned õige pikad inimluud. Haual kasvab veidi kadakapõõsaid ja nende ümber leidub vanu tammekände ning nende juurevõsudena nooremaid tammepuid. – Haud asetseb samas suunas nagu Hirmuse ehk Hirmuste mäeahelik, nimelt WSW -> ONO. Võimalik, et see mäeahelik, mida peeti või veelgi peetakse Saaremaa kõige kõrgemaks kõrgendikuks (mina nägin [sealt] isegi uduse ilmaga Kärla, Kaarma, Kuressaare kirikutorni ja Kuressaare lossi ning raekoda, selge ilmaga olevat ka Püha kirikutorn näha), on oma nime Hirmus saanud Tõllu puhkepaiga lähedusest. Keegi vana mees Tiirimetsast, Puusepa Laas, rääkis sellest muistendist mulle järgmist. Suur Töll, kelle elukoht oli Püha kihelkonnas Tölluste mõisa ligidal, oli saarlaste võimas sõjakangelane ehk maasõjakuningas, kes oli kuulsaks saanud oma hiiglasliku pikkuse, kehajõu ja vägevate sõjategude läbi. Suure härjavankri, härgratiad, võis ta kergelt oma nimetissõrmega, mille ta torkas läbi rakendi kinnitamiseks määratud augu tiisliotsas, oma ümber ööritada. Ühes sõjas vaenlase vastu võideldes tõmbas Töll mõõda minnes rehealusest, kohal, kus nüüd asub Kärla mõis, pika tugeva rehepuu välja, millega ta vapralt jagas vaenlastele hoope, kuni jõudis vaenlaste laagrini Sörunömmes, mille asukoht oli Anseküla ja Kärla kihelkonna piiril (harja peal), umbes 100 sammu teelt vasakule. Seal on veel käesoleval ajal näha üle kümne ahjuaseme, mida vaenlased kasutasid leivaküpsetamiseks, kuigi hiljem on sealt palju kive ära veetud. (See koht jäi mul vaatamata.) Edasitungimisel siin, takistatud vaenlaste suurest tihedusest, valmistas ta oma reheparrega niisuguse veresauna, et kolmepäevane (-päine) vars vereloigus ära uppus. Kui lõpuks vaenlasel korda läks lüüa Tõllu pea otsast, virutas ta veel viimses vihas reheparre Kangro mäelt vaenlaste sekka säärase jõuga, et see vihisedes lendas Kuressaare lähedale Loode ja Nasva vahelisse järve, mida hüütakse Linnulaheks; teistel andmetel langes rehepars püstasendis Haavasoo (Avasoo) järve, kus teda veel on näha. Võtnud oma maharaiutud pea hobuse seljast mõõga otsaga üles, ratsutas ta hea tüki teed edasi. Üks vastutulev naine hüüdis temale: „Oi häbi, mees sõidab hobuse seljas ilma peata!“ mille peale Tõll vastas: „Ei ole häbi ratsutada ilma peata, küll aga on häbi, kui naine lüpsab lehmi paljaste säärtega.“ Suurest verekaotusest rammestunult ei suutnud ta enam oma mõõka püsti hoida, pea kukkus selle otsast maha ja ta ise varises mõni süld eemal, seal, kus praegu näidatakse tema hauda. Mahalangemisel sõnas ta: „Kui on jälle kord maa-söda, siis hüütagu: „Töllu, Töllu, tõuse üles! ja ma tõusen selle hüüdmise peale ning ruttan rahvale appi.“ Kord tulid üleannetud karjalapsed mõttele hüüda: „Töllu, Töllu, tõuse üles, vaen on maal!“ Ta tõusis rinnast saadik, teiste teadete järgi põlvest saadik, veripunased olid ta käed, ja küsis: „Kus on vaen?“ Lapsed vastasid: „Muhumaal!“ Kui ta aga vaatas enda ümber ja ei näinud ei Muhus ega mujal maal suitsu tõusvat ega kuulnud sõjamürinat, heitis ta pahasena jälle hauda ja, vihastatud selle narrimise pärast, ütles ta: „Nüüdsest peale kurt, hoor ja vargus ei pea ilmas rahva seas ära kaduma – ja ma ei tõuse appihüüdmise peale enne, kui kadakas lehti ajab.“
Püha kihelkonnas, kus Tölluste mõisa juures Töllu lossi varemed ja samuti haud näha olevat, peaksid tuntud olema ka mõned temasse puutuvad muistendid. Mina pean Töllu saarlaste vapraks vanemaks, keda hilisemad muistendid on maa kangelaseks tõstnud. Tema nimest on tuletatud ka Tölluste mõisa nimi ja Tölsenite perekonnanimi, kes omasid Pühas maad (nimelt Tölluste) ja kasutasid seda. Maa kingiti 1554. aastal toomfoogtile Diedrich Behrile (vt. F. v. Buxhövden, Güter-Geschichte Oesels, lk. 121). Nii nagu Liwenite perekond põlvnevat liivi vanemast Kaupost, samuti ka Saaremaa väljasurnud perekond Tölsen (Tölls-Sohn, Tõllu poeg, nagu Claussen – Claus-Sohn, Clausi poeg, Nielsen – Niels-Sohn, Nielsi poeg) Saaremaa vanemast Tõllust. Tähelepanuäratavana tundub minule vokatiivne vorm Töllu, nominatiivist Tõll, genitiiv Tõllu.
Superintendent Alexdr. v. Schmidt.
Redigeeritud tekst
Veel mõnda Saaremaa Töllust

Ühe ametisõidu puhul Anseküla kihelkonda külastasin Tiirimetsa mõisast oletatavat Tõllu hauda. See asub, kui minna Länga küla kaudu Tiirimetsa Kangro talust mööda, üle Anseküla ja Kärla kihelkonna piiri, mida paremal pool tähistab kolm keskmist kivi, ja minna läbi sealse kroonumetsa, siis on see vasakul otse tee ääres Kaarma-Suuremõisa talumaal, umbes 5 versta Tiirimetsast Köördi metsas, nimelt sealsel heinamaal Sütemaa raisk, mitte kaugel heinamaavahi majast, Köördi perest. Hauaks on 2 sülla pikkune ja l sülla laiune lohk, tekkinud enam kui poole sajandi eest kaevamiste tagajärjel, mida olevat teostanud reviisor Brahl, teistel andmetel reviisor Dreyer, leidmata sellejuures muud kui mõned õige pikad inimluud. Haual kasvab veidi kadakapõõsaid ja nende ümber leidub vanu tammekände ning nende juurevõsudena nooremaid tammepuid. – Haud asetseb samas suunas nagu Hirmuse ehk Hirmuste mäeahelik, nimelt WSW -> ONO. Võimalik, et see mäeahelik, mida peeti või veelgi peetakse Saaremaa kõige kõrgemaks kõrgendikuks (mina nägin [sealt] isegi uduse ilmaga Kärla, Kaarma, Kuressaare kirikutorni ja Kuressaare lossi ning raekoda, selge ilmaga olevat ka Püha kirikutorn näha), on oma nime Hirmus saanud Tõllu puhkepaiga lähedusest. Keegi vana mees Tiirimetsast, Puusepa Laas, rääkis sellest muistendist mulle järgmist. Suur Töll, kelle elukoht oli Püha kihelkonnas Tölluste mõisa ligidal, oli saarlaste võimas sõjakangelane ehk maasõjakuningas, kes oli kuulsaks saanud oma hiiglasliku pikkuse, kehajõu ja vägevate sõjategude läbi. Suure härjavankri, härgratiad, võis ta kergelt oma nimetissõrmega, mille ta torkas läbi rakendi kinnitamiseks määratud augu tiisliotsas, oma ümber ööritada. Ühes sõjas vaenlase vastu võideldes tõmbas Töll mõõda minnes rehealusest, kohal, kus nüüd asub Kärla mõis, pika tugeva rehepuu välja, millega ta vapralt jagas vaenlastele hoope, kuni jõudis vaenlaste laagrini Sörunömmes, mille asukoht oli Anseküla ja Kärla kihelkonna piiril (harja peal), umbes 100 sammu teelt vasakule. Seal on veel käesoleval ajal näha üle kümne ahjuaseme, mida vaenlased kasutasid leivaküpsetamiseks, kuigi hiljem on sealt palju kive ära veetud. (See koht jäi mul vaatamata.) Edasitungimisel siin, takistatud vaenlaste suurest tihedusest, valmistas ta oma reheparrega niisuguse veresauna, et kolmepäevane (-päine) vars vereloigus ära uppus. Kui lõpuks vaenlasel korda läks lüüa Tõllu pea otsast, virutas ta veel viimses vihas reheparre Kangro mäelt vaenlaste sekka säärase jõuga, et see vihisedes lendas Kuressaare lähedale Loode ja Nasva vahelisse järve, mida hüütakse Linnulaheks; teistel andmetel langes rehepars püstasendis Haavasoo (Avasoo) järve, kus teda veel on näha. Võtnud oma maharaiutud pea hobuse seljast mõõga otsaga üles, ratsutas ta hea tüki teed edasi. Üks vastutulev naine hüüdis temale: „Oi häbi, mees sõidab hobuse seljas ilma peata!“ mille peale Tõll vastas: „Ei ole häbi ratsutada ilma peata, küll aga on häbi, kui naine lüpsab lehmi paljaste säärtega.“ Suurest verekaotusest rammestunult ei suutnud ta enam oma mõõka püsti hoida, pea kukkus selle otsast maha ja ta ise varises mõni süld eemal, seal, kus praegu näidatakse tema hauda. Mahalangemisel sõnas ta: „Kui on jälle kord maa-söda, siis hüütagu: „Töllu, Töllu, tõuse üles! ja ma tõusen selle hüüdmise peale ning ruttan rahvale appi.“ Kord tulid üleannetud karjalapsed mõttele hüüda: „Töllu, Töllu, tõuse üles, vaen on maal!“ Ta tõusis rinnast saadik, teiste teadete järgi põlvest saadik, veripunased olid ta käed, ja küsis: „Kus on vaen?“ Lapsed vastasid: „Muhumaal!“ Kui ta aga vaatas enda ümber ja ei näinud ei Muhus ega mujal maal suitsu tõusvat ega kuulnud sõjamürinat, heitis ta pahasena jälle hauda ja, vihastatud selle narrimise pärast, ütles ta: „Nüüdsest peale kurt, hoor ja vargus ei pea ilmas rahva seas ära kaduma – ja ma ei tõuse appihüüdmise peale enne, kui kadakas lehti ajab.“
Püha kihelkonnas, kus Tölluste mõisa juures Töllu lossi varemed ja samuti haud näha olevat, peaksid tuntud olema ka mõned temasse puutuvad muistendid. Mina pean Töllu saarlaste vapraks vanemaks, keda hilisemad muistendid on maa kangelaseks tõstnud. Tema nimest on tuletatud ka Tölluste mõisa nimi ja Tölsenite perekonnanimi, kes omasid Pühas maad (nimelt Tölluste) ja kasutasid seda. Maa kingiti 1554. aastal toomfoogtile Diedrich Behrile (vt. F. v. Buxhövden, Güter-Geschichte Oesels, lk. 121). Nii nagu Liwenite perekond põlvnevat liivi vanemast Kaupost, samuti ka Saaremaa väljasurnud perekond Tölsen (Tölls-Sohn, Tõllu poeg, nagu Claussen – Claus-Sohn, Clausi poeg, Nielsen – Niels-Sohn, Nielsi poeg) Saaremaa vanemast Tõllust. Tähelepanuäratavana tundub minule vokatiivne vorm Töllu, nominatiivist Tõll, genitiiv Tõllu.
Superintendent Alexdr. v. Schmidt.
Lisaandmed
Tekstimärkus Originaal saksa keeles.
Kirjandus HVM II
Sisu kommentaar Tõll
Tööprotsess
IDkood (Koobas) 33363
Sisestaja Pille Vahtmäe
Sisestuskuupäev 19.09.2018
Lisatud 19.09.2018 10:28
Viimati muudetud 19.09.2018 10:28
Andmed Kivikeses
Säiliku viide
Säilik
Pala