Muistend Karksist. Karksi kiriku taga on kõrge mägi, sääl mäe otsas olevat olnud kunagi surnuaed. Mäe alt jookseb välja allik. Aastad 40 tagasi, siis oli sääl kooba taoline ruum, millest läks alla käik, umbes nii suur, et inimene võis käpuli sisse minna. Nüid on see koobas ja käigu suu kinni vajunud. Mäge kutsuti – ja kutsutakse praegugi Põrguhauamägi. Oma nime olevat ta saanud nõnda. Kui Karksis elanud kindral, olnud sellel ilus must täkk, kellega ta alati ratsa sõitnud. See täkk koolu äkki ära. Siis tal olnud veel kaks tugevat poissi Ants ja Mats, neile antud käsk; otsigu ilus koht ja matku täkk maha. Ants ja Mats valinud matmisepaigaks selle kõrge mäe tipu, kus olnud ilus valge liiv. Kindral jäänud sellega rahule. Öösi näeb kindral tema täkk on laua pääl ära praetud, üks kõva käsi tõmband kindrali üles, tule ja söö ära. Heidab uueste magama, seesama lugu. Siis pandud valvajad juure, et näeb kes tuleb kindralid üles ajama, aga kedagi ei tulnud. Hommiku antud Andsul ja Matsil uus käsk, võtku täkk uueste üles ja matku uute kohta, sest sääl elavad põrgulised. Täkk võetud üles ja maetud pappilepikus, aga mäele jäänud nimeks Põrguhauamägi.
|