Ema rääkis, et Lõve Andrep, parun, oli 25 aastat oidnud seda vabadusekirja trepi all. Tullu ükskord kodu, sõitnud ja võtnud kirja ja öelnud: „Kurrat, kkurrat, kurrat, 25 aastat olen sind siin trepi all oidnud, nüüd pean mina sinu, kurrat, siit välja võtma.“ Siss on ta võtnud välja ja ütlend kutsarile, et rakenda kaks obust tõlla ette, ma tahan kodust väl’la sõita. Kutsar pand kaks obust tola ette ja sõitnud treppi. Ta oli abielus. Ja sõitnud Lõve kõrtsi poole. Siss on minu emal olnu sääl täditütar kõrtsimehe naine ja tal olnd ka õde juures ja olnu karjan kahe lehmaga kohe tee äären. Sel momendil, kui ärra sõitnud mööda, on see kõrtsimehe lehm võtnud kaarapõllu pealt suuga vilja, siss on ta üle tõllaukse välja vaadand ja viibutand rusikat, et kuule sina va laisk tüdruk, sina laseb minu vili kõik ära sööb, et las mina sõidap koju, siss mina annap sulle üks punane undrik. Tüdrukul kange irm, et nüüd antakse talle peksa ja. Aga ta ei ole enam tagasi tulnud, see ärra. Siss oli rahva seas jutt, et toodi teade, et ta on kuskile ära surnud, Saksamaale või Riiga. Inimesed ei teadnud seda ja siss oli ta kodu toodu puusärgiga. Maeti ta Lõve kabelisse. Seal oli nende vonnide kabel. Aga ümbruskonna rahvaseltsil oli niisugune arvamine, et sääl sees ei ole mitte parun, vaid vasik, et kirst oles niimoodi raske olnu. Aga perast olid inimesed näinud ütte musta juuti. Parun oli ka olnud juudi moodi. On paun tal seljas olnu müümise tarvis. Ei ole kunagi tullu köögi kaudu, vaid paraadukse kaudu. Ja mitte kunagi ei ole pakkund ühelegi teenijale midagi müüa, oli kohe öelnud, et ta tahab prouale müüa ja et siss arvand, et see on ärra, ei julge muidu tulla, kardab karistust, siis käib arjukse näol. Paar korda aastas käib ära. Kuulsin seda 1914-ndal aastal, selle tagajärjel, et Oomuli mõisa ärra suri samal aastal Riias ja toodi kirstuga ja maeti Lõve surnuaeda.
Siss ema akkas jutustama, et niisugune lugu olli kui tema veel noor tüdruk olli.
|
