Arhiiviandmed |
Viide |
EKmS 4° 5, 871/2 (999) |
Täisviide |
EKmS 4° 5, 871/2 (999) < Pühalepa khk – V. Mägi < J. Tutk (1889–1890) |
Viite osad |
Kogu:EKmS 4°Köide:5LK1:871LK2:872Pala:999 |
Kogumisaasta(d) |
1889, 1890 |
Esitajad |
Nimi |
Isikumärkus |
Elukoht |
Päritolu |
Päritolumärkus |
Vanus |
Sünniaasta |
J. Tutk |
|
Läänemaa, Pühalepa
|
|
|
|
|
|
Kogujad |
|
Teksti sisu |
Objekti liik |
mõis, saar |
Tegelased |
hiid |
Žanr |
muist, üh, topon |
Jututüüp |
2 venda Hiiumaal, ei saa rahus elatud, üks ajab teise minema, Tõll kolib Saaremaale Tõlluste mõisa, hiljem lepivad; Hiiumaal rahulik rahvas, kuna sealne vend (Leiger) elas rahumeelselt. |
Pärimuskohad |
Koht 1 |
Objekti nimetus |
Tõlluste mõis |
Vana maakond |
Saaremaa |
Kihelkond |
Püha |
Vana küla |
Tõlluste |
Uus maakond |
Saare maakond |
Uus küla |
Tõlluste |
Koht 2 |
Objekti nimetus |
Hiiumaa |
Vana maakond |
Läänemaa |
Uus maakond |
Hiiu maakond |
Tekst |
Kord elanud Hiiumaal kaks venda, kes väga suured ja tugevad mehed olnud. Teine olnud põllumees ja armastanud rahus kodus omakste juures elada, teine armastanud rohkem reisida kui kodu olla, sellepärast ka temal sagedaste tüli tulnud teiste rahvastega. Viimaks tulnud neil ka kodus kahevahel tüli. Noorem ütelnud oma vanema vennale: „Kuule, sa, vana Töllus*, kui sa ei taha rahus elada, siis mine ja ela seal, kus rahu kallis ei ole, aga meil on rahu kallis, ma tahan omakstega rahus kuni eluotsani elada.“ Vanem vend pannud oma kimpsud-kompsud kokku ja läinud läbi Soela väina Saaremaale, kus parajati vaenlastega tüli olnud ja läinud saarlastele appi sõda ja võitnud vaenlased ära, peksnud mõned meresse, mõned soose ehk kus keegi aga saanud. Keda kätte saadud, need võetud orjadeks. Saarlased näinud, et Töllusl väga tugev mees soas olnud ja pärast jälle rahvaga heaste elanud. Siis palunud saarlased teda omale vanemaks, mida Töllus ka viimaks lubanud. Saarlased annud talle luba omale elukuha Saaremaalt valitseda, sealt, kus ta ise tahab. Töllus läinud Saaremaa hommikupooldse mere ääre ja vedanud Vätta ninale mere ääre hulk kiva kokku ja tahtnud omale senna mõisad ehitama hakata. Aga et seal mere pealt sagele külmad meretuuled puhunud, läinud tema ära ja pillanud kivid kõik lajale, ainult mõned paremad on ta oma uude elukohta praeguse Tölluste mõissa viinud, kus ta siis omale jäädava eluaseme võtnud. Peale selle läinud ta kord jälle Hiiumaale venda vaatma ja leppinud sellega ära ning käinud pärast sageli teineteisel võõraks. Et noorema venna perekond kõik rahus koos elanud, ütelnud tema surres: „Mina olen rahus elanud, elage ka teie rahulikult!“ Sellestsaadik olla ka Hiiumaal seesugune rahuline rahvas, et neil mitu paarirahvast rahus ühes majas läbi saavad, kuna saarlased iial kaks paari ühe katuse all rahulikult elada ei või. See olla lollusega ühes Saaremaale asunud. Kui Töllus omale naese võtnud, toonud ta Hiiumaalt kapstad, mille ta pulmasupiks keetnud. Selle eest olla ta poole vaati õlut Hiiumaale viinud, sest olla siis ka hiiulased õlletegemise pruugiks saanud.
*Nõnda nimetud teda sestsaadik kui vend teda ära ajanud. – Üleskirjutaja märkus.
|
Redigeeritud tekst |
Kord elanud Hiiumaal kaks venda, kes väga suured ja tugevad mehed olnud. Teine olnud põllumees ja armastanud rahus kodus omakste juures elada, teine armastanud rohkem reisida kui kodu olla, sellepärast ka temal sagedaste tüli tulnud teiste rahvastega. Viimaks tulnud neil ka kodus kahevahel tüli. Noorem ütelnud oma vanema vennale: „Kuule, sa, vana Töllus*, kui sa ei taha rahus elada, siis mine ja ela seal, kus rahu kallis ei ole, aga meil on rahu kallis, ma tahan omakstega rahus kuni eluotsani elada.“ Vanem vend pannud oma kimpsud-kompsud kokku ja läinud läbi Soela väina Saaremaale, kus parajati vaenlastega tüli olnud ja läinud saarlastele appi sõda ja võitnud vaenlased ära, peksnud mõned meresse, mõned soose ehk kus keegi aga saanud. Keda kätte saadud, need võetud orjadeks. Saarlased näinud, et Töllusl väga tugev mees soas olnud ja pärast jälle rahvaga heaste elanud. Siis palunud saarlased teda omale vanemaks, mida Töllus ka viimaks lubanud. Saarlased annud talle luba omale elukuha Saaremaalt valitseda, sealt, kus ta ise tahab. Töllus läinud Saaremaa hommikupooldse mere ääre ja vedanud Vätta ninale mere ääre hulk kiva kokku ja tahtnud omale senna mõisad ehitama hakata. Aga et seal mere pealt sagele külmad meretuuled puhunud, läinud tema ära ja pillanud kivid kõik lajale, ainult mõned paremad on ta oma uude elukohta praeguse Tölluste mõissa viinud, kus ta siis omale jäädava eluaseme võtnud. Peale selle läinud ta kord jälle Hiiumaale venda vaatma ja leppinud sellega ära ning käinud pärast sageli teineteisel võõraks. Et noorema venna perekond kõik rahus koos elanud, ütelnud tema surres: „Mina olen rahus elanud, elage ka teie rahulikult!“ Sellestsaadik olla ka Hiiumaal seesugune rahuline rahvas, et neil mitu paarirahvast rahus ühes majas läbi saavad, kuna saarlased iial kaks paari ühe katuse all rahulikult elada ei või. See olla lollusega ühes Saaremaale asunud. Kui Töllus omale naese võtnud, toonud ta Hiiumaalt kapstad, mille ta pulmasupiks keetnud. Selle eest olla ta poole vaati õlut Hiiumaale viinud, sest olla siis ka hiiulased õlletegemise pruugiks saanud.
*Nõnda nimetud teda sestsaadik kui vend teda ära ajanud. – Üleskirjutaja märkus.
|
Lisaandmed |
Tekstimärkus |
= H, Jõgever l, 147/8 (130) < Pühalepa (1889 – 1890) |
Kirjandus |
HVM II; Trükitud: K. Taev ja K. Mihkla, Kirjanduslik õpik VIII klassile. I vihk (1945), lk. 53 – 54 |
Sisu kommentaar |
Tõll; Leiger |
Tööprotsess |
IDkood (Koobas) |
33028 |
Sisestaja |
Pille Vahtmäe |
Sisestuskuupäev |
13.09.2018 |
Lisatud |
13.09.2018 10:38 |
Viimati muudetud |
13.09.2018 10:38 |
Andmed Kivikeses |
Säiliku viide |
EKmS 4° 5 |
Säilik |
|
Pala |
|